UURIMISTÖÖ STRUKTUUR
Uurimistöö sisuline osa, kokkuvõte, allikad ja lisad
Tagasi eelmisele lehele      Tagasi sisukorda



Uurimistöö peab sisaldama järgmisi osi:

Uurimuse põhiosa (sisu)


Töö sisulises osas käsitletakse lahendusteid töö sissejuhatuses püstitatud eesmärgi saavutamiseks ja esitatud probleemide lahendamiseks.

Üldjuhul on soovitatav probleemide käsitlemisel liikuda üldisemalt (teoreetilised lähteseisukohad, uurimismetoodika) konkreetsele kogutud andmete analüüsile (empiirilisele analüüsile). Teoreetilise ja empiirilise analüüsi vahekord sõltub käsitletavast teemast ja eesmärgi püstitusest. Tuleb aga silmas pidada, et mõlemaid oleks kasutatud. Kui uurimuse raskuspunkt on empiirilisel analüüsil, on vaja esitada ka probleemi teoreetiline (lühi)käsitlus. Seda laadi töödes tuleb andmete töötlemisel kasutada statistilist andmetöötlust. Uurimuses ei ole vaja ära tuua kasutatud meetodite (näiteks korrelatsioon-, regressioonanalüüsi) kirjeldusi, küll aga esitada tulemuste korrektne tõlgendus. Täpselt tuleb viidata kasutatavatele andmetöötlusprogrammidele (pakettidele).

On väga oluline, et ei piirdutaks probleemi lahkamisel vaid ühe autori seisukohtade refereerimisega, lauskriitikaga või ülistamisega, vaid leiaks argumendile ka (teiste autorite) vastuargumente ning analüüsiks, kas näiliselt positiivne protsess ei peida endas ka negatiivseid külgi (näiteks negatiivseid tulemusi teistes valdkondades või pikemas perspektiivis) jne. Uurimistöö on reeglina soovitatav üles ehitada kolmest peatükist koosnevana. Ta peaks sisaldama järgmisi osi:
  1. mida teised on teinud (sh. teoreetiline taust),
  2. mida mina tegin (materjal ja metoodika)
  3. minu ja teiste tehtu võrdlus ja järeldused (tulemused ja arutelu).
Mõistagi on siin lubatud probleemist ja eesmärgist ning teema spetsiifikast tulenevad erandid.

Teoreetiline taust
Materjal ja metoodika
Tulemused

Arutelu

Arutelu on tulemuste tõlgendamine lähtudes hüpoteesidest. Arutelu käigus
Arutelu peab olema konkreetne, liigseid sõnu tuleb vältida. Kõik tõlgendused ja uued hüpoteesid peavad tulenema loogiliselt teie enda ja/või teiste autorite tulemustest. Seejuures tuleb viidata kirjandusallikatele.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes esitatakse vastused sissejuhatuses tõstatatud küsimustele ning näidatakse püstitatud ülesannete lahendusvõimalused ja saadud tulemused. Kokkuvõtte peamisteks ülesanneteks on:
  1. lühidalt esitada töö sisulises osas saadud peamised tulemused, järeldused, hinnangud, ettepanekud jne;
  2. välja tuua töös tehtud järelduste ja ettepanekute kasutamise võimalused ja edasiarendamise suunad ning edaspidist lahendamist vajavad probleemid.
Kokkuvõttes ei püstitata uusi probleeme, ei esitata seisukohti ega järeldusi küsimustes, mida töö varasemates osades pole käsitletud. Kokkuvõte ei ole töö eelnevate osade tekstilõikude mehhaaniline kokkutõstmine. Kokkuvõttes ei viidata kirjandusallikatele ega esitata teistelt autoritelt pärinevaid seisukohti ja järeldusi.

Kokkuvõte peegeldab sissejuhatust, sellest peab saama välja lugeda, kas püstitatud eesmärgid täideti ning hüpoteesid leidsid kinnitust. Kokkuvõte on seega:

Summary (võõrkeelne kokkuvõte)

A-võõrkeelne töö sisukokkuvõte. Sisuliselt sama, mis annotatsioonis toodud referaat, milles  esitatakse kokkuvõtvalt töö probleem(id), eesmärk ja ülesanded, uurimisküsimused ja/või hüpoteesid, uuringu läbiviimise käik ning olulisemad tulemused.


Kasutatud kirjandus

Ühtki uurimust pole võimalik läbi viia, kui pole kasutatud mingeid lisamaterjale. Kasutada saab mitmesuguseid materjale: ajalooürikud, kirjad, fotod, raamatud, ajakirjandus, filmid, katsetest saadud mõõtmistulemused, vaatlusandmed, ankeetküsitluste vastused, suulised mälestused, intervjuud jne. Mida rohkem erinevaid materjale töö käigus on läbi töötatud, seda suurema väärtuse uurimus omandab.

Mistahes töö omab teaduslikku väärtust vaid siis, kui selles esitatut on võimalik kontrollida. Seepärast kuulubki uurimistöö juurde kohustusliku osana kasutatud materjali loetelu. Loetelu läheb tarvis ka neil, kes ise sama teemat uurivad ning materjali otsivad.
Tavaliselt esitatakse materjal kasutatud kirjanduse loeteluna, mis peab hõlmama kõiki antud töö kirjutamisel kasutatud kirjanduslikke allikaid. Pealkirjaks pannakse "Kasutatud kirjandus". Loetelus toodud nimetused ei pea tingimata kõik tekstis viidatud olema. Kui autor soovib aga esitada ainult tekstis viidatud allikad, tuleb loetelu pealkirjaks "Viidatud kirjandus".

Muude allikate (filmid, memuaarid, vestlused...) korral esitatakse need kirjandusloetelu järel näiteks pealkirja "Muud allikmaterjalid" all.


Kasutatud kirjanduse koostamine ja õige vormistamine on väga oluline. Just sellel põhineb kogu töös kasutatav allikatele viitamise süsteem. Kogu töö ulatuses tuleb kasutada ühte ja sama süsteemi.

Allikate kirjete vormistamisest on lähem ülevaade uurimistööde vormistamise juhendis.


Lisad


Tihti tekib uurimistöö käigus sellist materjali, millel on küll suur väärtus ja mida on töö eesmärkide saavutamiseks vaja läinud, kuid mis ise töö sisuga otseselt seotud pole. Tekstiga väheseotud materjal paigutatakse lisana töö lõppu, kasutatud materjali loetelu taha.

Erineva sisuga materjal vormistatakse erinevate lisadena. Igale lisale antakse pealkiri ja number. Töö tekstis võib lisadele viidata n. vt. Lisa 4. Töö põhisisu mõistmiseks vajalikke jooniseid ja tabeleid lisasse ei panda.

Alljärgnevalt on toodud valik võimalikest materjalidest, mida lisadena esitatakse.
Tuleb vältida töö tekstiga nõrgalt seotud lisade esitamist.