Kosmoloogilised paradoksid

Pimeda öötaeva paradoks ehk fotomeetriline paradoks
(W.Olbers 1823, esmakordselt mainitud E. Halley poolt 1730)

Kujutame ette suures plaanis ühtlaselt tähtedega täidetud lõpmatut Universumit. Ükskõik mis suunas me ka ei vaata, varem või pigem hiljemtabab meie vaatekiir mõnda tähte. Tähtede pindheledus on samas suurusjärgus misPäikesel ja samas me teame, et nende näiv pindheledus ei muutu. Kaugemad tähedkatavad kinni üksnes väiksema pinna taevas, kuid neid on see-eest rohkem. Seegapeaks kogu taevas helendama nagu Päikese ketas. Näeme me aga hoopis midagi muud― ilusat, pimedat, tähtedega ülekülvatud öist taevast.

Paradoks kaob, kui eeldame et universum pole lõpmatu või lõpmatu universum paisub.

Valguse kiirus on lõplik; lõplik on ka aeg, mis on möödunudloomisest meie päevini ja järelikult me näeme üksnes objekte, mille kaugus onselline, et valgus on jõudnud meieni selle lõpliku aja jooksul. Valguskaugematelt tähtedelt pole veel meieni jõudnud.

Lähemalt võid lugeda:

http://opik.obs.ee/osa5/ptk03/tekst.html

 

Termodünaamiline paradoks

Universumi soojussurm (termodünaamiline paradoks). Kui eelmise paradoksi saime rakendades klassikalist fotomeetriat Maailmakõiksusele tervikuna, siis kõnealune tuleneb termodünaamika rakendamisest kogu maailmale.

 Et midagi huvitavat toimuks, peab alati olemas olema temperatuuride vahe. Elu Maalgi on võimalik seetõttu, et on olemas kuum keha (Päike), jahutav keha (külm maailmaruum) ning töötav keha (Maa). Kui kaovad kõik temperatuurierinevused, saabub soojussurm.

Soojus läheb alati üle soojemalt kehalt külmemale, mistõttu soojem keha jahtub ning külmem keha soojeneb kuni temperatuuride võrdsustumiseni. Igaviku jooksul võrdsustuvad kõik temperatuurid maailmas. Igaveses Universumis peab juba olema saabunud soojussurm, kuid ilmselt see nii ei ole.

Paradoksi sõnastas 1865. aastal üks termodünaamika rajajaid, Rudolf J. E. Clausius. Paisuva lõpliku Universumi puhul paradoks kaob.