Imeline öö talvises metsas

Neljapäev, 30 Jaanuar 2020 21:27 Eliise Heinmaa, 5.A
Prindi

 

Imeline öö talvises metsas


Ükskord ammu, kui ma alles laps olin, oli väljas pakane, nii külm oli, et kui oleksin nina õue pistnud, oleks see kohe külma särava jääga kaetud. Õues oli pehme sädelev lumi, mis justkui sillerdas nagu kristallid.

Otsustasin, et lähen öösel suurde võimsasse metsa vaatama ja viin paksu karvaga metssigadele natuke sööta. Panin jalga karvased kartulipruuni värvi saapad ja sooja munakollast värvi jope ning pähe vanaema kootud lumivalge sooja mütsi. Võtsin suure valge riiuli pealt võimsa valgusega pealambi ning asusin teele. Tumedal metsarajal ei olnud kuulda isegi väiksemat piiksu, ainult minu soojade saabaste krabinat ja imesuurte puude kohinat.

Varsti jõudsin suurele tühjale lagendikule, kus vanaisa jutu järgi pidi olema loomade söögikoht. Panin suurele platsile väikse hunniku toidujääke ning otsustasin minna kaugemale võimsasse metsa tähti imetlema. Astusin ühe sammu, siis kaks ja kolm ning olin paksus metsas, kus puud justkui oleks magama jäänud. Järsku vaatasin taevasse ja see vaatepilt, mis mulle vastu vaatas, oli imeline. Tähed hiilgasid oma kuldses kostüümis nagu kristallid süsimustas taevas.

Mulle tundus, et see oli üks maailma kõige ilusamaid vaatepilte. Natuke aega imetlesin neid kullakarva tähti ja varsti tuli tunne, et varbad on kaetud justkui libeda jääga ning aeg on vist kodu poole suunduda, aga kus kodu on, arutasin endamisi.

Järsku kargas pähe mõte, et panin metsloomadele väikse hunniku ja peale seda astusin ühe sammu, siis kaks ja varsti kolmanda. Seda tegin ma jälle, kuniks jõudsin inimtühjale lagendikule tagasi. Loomade söögikohast oskasin juba ise koju minna, kus ootas soe tee ja oma voodi!

Kodus jutustasin kogu loo perele ära ja nad lausa kadestasid mind. Varsti oli mu pruuni värvi karutassis tee otsas ja oli aeg oma veinipunast värvi mummuise teki alla minna. See oli üks maailma kõige säravamaid öid mu elus.

 

Eliise Heinmaa, 5.A