Näitleja. Ettekujutus elukutsest

Neljapäev, 25 Juuni 2020 15:07 Uku Pokk, 12.A
Prindi

 

Näitleja. Ettekujutus elukutsest

 

Näitleja elukutse on mulle alati näinud justkui millegi otsatuna, niiöelda elukestva õppena, kus proovitakse iga päev täiuslikkusele lähemale nihkuda, kuid mitte kunagi ei jõuta pärale. Kas seda lõpppunkti ei ole olemas või on see lihtsalt inimesele äratundmatu, ei ole kokkuvõttes vahet. Üks on aga kindel, näitleja elukutse lõputu tee kõndimine peab olema ka näitleja elu kutse.

Ma arvan, et tegemist on erialaga, mida ei saada kunagi selgeks. Samuti on mulle tundunud, et näitlejad ei näe mitte seda, mis juba valmis, vaid seda, mis veel tegemata, lugemata, tundmata, kogemata. Kõlab naljakalt: pidev töö iseendaga, et elada läbi kellegi või millegi terveid elulugusid ja anda neid tundeid ja sündmusi läbi enese edasi publikule. Talletada hetki ja vaadata neid mitme nurga alt. Proovida nendest aru saada, endas elama panna ja siis teistele näidata, samas teades, et iga uus on eelmisest erinev. Justkui kassi-hiire mäng, olles kord kass, teinekord jälle hiir. Õppida partnereid kuulama, et nendega samas keeles rääkida. Pikk matk, mille siht on sageli hägune ja kurss muutlik.

Usun, et see kutse nõuab armastust nii töö kui lõbu, nii heade kui halbade hetkede vastu. Arvan, et suur osa näitlejatöö väärtusest põhineb läbikukkumistel. Ebaõnnestumine on üks parimaid õpetajaid ja seda tuleks hinnata vähemalt sama palju kui võite. Kukkumine on see, mis sunnib püsti tõusma ja edasi liikuma. Ja kui takistus on ühe inimese jaoks liiga suur, leidub abikäsi kaaskukkujate näol.

Näitleja on mulle alati tundunud tänapäevase musketärina. Üks kõigi ja kõik ühe eest. Lavastaja trupi, trupp lavastaja eest. Näitleja publiku, publik näitleja eest. Direktor koristaja, koristaja direktori eest. Justkui kellamehhanism, mis väiksemagi mutri puudumisel kokku võib variseda. Kui aga kõik detailid olemas on ja omavahel hästi sobivad, võib tulemus olla imeline.

Ettekujutust näitleja elukutsest on raske sõnadesse panna. Ma arvan, et kõik taandub tööle, austusele, armastusele, tahtele ja loomusele. Iga näitleja on lõpuks teisest erinev. Seega, kui ma peaksin ütlema ühe lausega oma ettekujutuse, siis kõlaks see nii: näitleja elukutse on näitleja elu kutse.

Uku Pokk, 12.A