Saaremaa Ühisgümnaasium

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

Valus reaalsus

Saada link Prindi PDF

 

Retsensioon võitis põhikooliõpilaste arvestuses 1. koha.

 

Valus reaalsus

Eia Uus

“Tüdrukune”

Postimees Kirjastus, 2019

 

Raamat räägib pea 40-aastaseks saavast Lilianist, kes töökaotusest šokis olles kohtub peol noore naisega, kes toob temas esile uued tunded ning avab vanad haavad. Kui Lilian kutsutakse tegema valimiskampaaniat peaministrikandidaat Triinu Tuhalale, sukeldub ta töösse halastamatus poliitikamaailmas. Hoolimata tempokast karjäärist ja mehest tema elus ei saa ta peast 20-aastast Monat.

Eia Uus on eesti kirjanik, kes on sündinud 15. veebruaril 1985 Haapsalus. Ta on reisiv kirjanik ja ajakirjanik. Temalt on ilmunud romaanid “Kahe näoga jumal”, “Aasta Pariisis”, “Kuu külm kuma” ja reisikiri Prantsusmaal olemise ajast “Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein”. Tema luuletused ja lühiproosa on ilmunud mitmetes kirjandusväljaannetes ja kogumikes. Ta on pälvinud 2006 Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna raamatu "Kuu külm kuma" eest. “Tüdrukune” saavutas Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda koha. Lisaks plaanitakse selle järgi film teha.

Tegu on ühiskondlikke probleeme ülestoova raamatuga, mis puudutab erinevaid aspekte ohvrite nurga alt. See on missiooniga raamat, mis loodetavasti jõuab paljude lugejateni. Sellise raamatu ilmumine toob ilmselt ühtlasi kaasa palju vaidlusi seksuaalsuse ja soosuhtluse raames. Autorit saab kindlasti pidada väga julgeks, olles esimene, kes Eestis nendel teemadel nii söandlikult räägib, Ma peaks tolle raamatu kirjutamist vahest ehk isegi revolutsiooniliseks, see on midagi sellist, mis pole lihtsalt nauditav lugemine, vaid midagi, mida me vajasime, olles samal ajal kirja pandud nii ladusalt ja lihtsalt loetavana. Ülimalt põnev sündmustik, mille tõttu on raske raamatut käest panna.

Raamatu pealkiri “Tüdrukune” sobib selleks valatult. See rääkiski naistest ühiskonnas, nendevahelisest armastusest, nende ihadest, traumadest. Seda, miks on see just “Tüdrukune”, võib põhjendada igapäeva kardinaalse muutusega, mis viis peategelase tagasi algusesse, kogu maailm laiumas tema jalge ees, kuid pole aimugi mis suunas esimest sammu astuda. See ei pannud teda sissetuleku pärast muretsema, pigem oli see kasutuse tunne, kus ta ei teadnud, mida eluga peale hakata, mille tulemusena valitses temas tühjus. Sellest hetkest algas justkui uus elu, uued avastused, katsumused, eneseavastus, uutmoodi armastus, haavade avamine, mille keskel tundis ta end sellesama tüdrukuna mitukümmend aastat tagasi, aga tibake teistmoodi.

Eia Uus kirjeldab raamatus paljusid traumatiseerivaid sündmusi. Ma ei kahtlegi, et raamatu lugedes haarab paljusid naisi magusvalus äratundmine. Autori käsitlus ahistamisest võib aidata mõista, mis seisab näiteks #MeToo liikumise taga, ja selgitab selle ühiskondlikku olulisust.  Lisaks on autor suutnud kirja panna sõnavahetusi väga realistlikult, toonud välja täpselt sellised argumendid, mis kummalgi osapoolel esineda võivad antud olukorras. Ta suutis ümber lükata stereotüüpilisi tõekspidamisi naiste kohta läbi hääle andmise mitmele tegelasele. See, kuidas selle raamatuga saab jälgida peategelase mõttekäiku läbi kõigi nende traumade, sisemonoloogide, teiste inimeste ignorantse suhtumise kannatajate suhtes ning ka debattide, paneb kõik perspektiivi. Kogu lugu on justkui mõttelõnga peal, kus inimesed, kes on midagi sarnast kogenud saavad mõista, et nad pole ainsad.

Raamatus kirjeldati väga hästi, kuidas on olla praeguse ajastu naine, kuidas meid ümbritseb meedia, milline on meedia peegeldus naistele ja mis on selle tagajärjed. Kuidas ükskõik milline olles, oled ebapiisav. Kuidas sa pead nendele inimestele, kes ilustandardeid seavad, põhjendama, miks sa ikkagi end vähimal määral mõjutada lasid. Suuresti puudutati naispoliitikute teemat, kuidas sellel alal naisi ja mehi eritatakse.

Autor on lähenud olukordadele feministlikul alatoonil. Ta otseselt ei filosofeeri ega argumenteeri vastu, vaid näitab seda kavalalt ja loomulikuna tekstipõimitult, mis teeb selle justkui mitteplaneerituks ja kõrvalnähtuks. See on raamatu läbiv narratiiv ning läbi selle toimub kogu sündmustik ja diskussioonid

Loos räägiti naistevahelisest armastusest, mis leidis aset erikombeliselt väga suure vanusevahega. Seda võib arvatavasti pidada eesti kirjanduses uueks nähtuseks. Nende suhte puhul oli tegu pigem tagasihoidliku avastamisega, kus tehti vaid aimdusi ning ka loo lõppedes jäi kõik lahtiseks. Peategelase hoiak oli patroneeriv, tal oli instinkt endast nõrgemat kaitsta. Ta üritas oma väljavalitut voolida, kelleksi kes ta pole, mõnes mõttes meeldis talle kõigest idee temast. See suhe polnud võrdne, samamoodi nagu poleks suhe niivõrd vana mehe ja 20-aastase naise vahel. Õnnelikul kombel kajastati romaanis mõlema osapoole omavahelise jutuajamise käigus sellise vanusevahega suhte asümmeetrilisust ning sellega kaasnevaid pahesid. Kuid raamatus ei õpetanud ainult vana nooremat, vaid ka vastupidi. Sellega õnnestus välja tuua põlvkondade vahe ja erinevusi.

“See, et naisel peaks olema võimalik riietuda kuidas tahes, kartmata seksuaalset rünnakut, on õige sõnum, aga ma ei usu et ma olen ühelegi mehele suutnud seda käitumist arusaadavaks teha. Liiatigi olen ise ajupestud põlvkonnast, kus käibis suhtumine: “Ise kandis seelikut, on ju elementaarne, et ära vägistatakse. Ise ta ju tahtis, muidu poleks ta ennast iluskas teinud, kontsakingi jalga pannud.” lk 53

Pisut kaasarääkides põhjendaksin seda tsitaati nii, et reaalsuses on ohvritest tehtud vastutajad, kuidas ohvri juures otsitakse niiöelda provokatiivseid elemente, et kurjategija tegu õigustada. Umbes nagu ükskõik mis teise kuriteo puhul on inimestel ühtne arusaam piiridest ja need tehakse selgeks lapsest peale. Ma leian, et asjad mis seksuaalsust tähistavad on lihtsalt kontseptsioon kui selline. Kahjuks on tehtud inimkehast ühiskonna silmis ajupesu tulemusena seksuaalobjekt.

“Tüdrukune” on ühtaegu tabav ja hariv raamat, millel on palju valukohti. Teemad on äratuntavalt valusad ja isiklikud, aga nendest rääkimine annab eelise neilgi olukorrast aru saada, kes neid ise üle elanud pole. Seda raamatut peaksid lugema kõiksugused inimesed igas vanuses ja soost.

Kirke Viik, 9.B

 
Bänner


Bänner