Saaremaa Ühisgümnaasium

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

Uus-Maailm (ulmejutt)

Saada link Prindi PDF

 

Uus-Maailm

 

On aasta 2194. Inimesed on jõudnud 5-dimensiooni. Inimkond on olnud juba katastroofi ääre peal, kuid sealt päästsid meid kõrgemad jõud. Rahvas on jagatud kahte klassi: alam-ja kõrgklass. Alamklassi kuuluvad inimesed, kes arvavad, et inimene on kõige tipp. Nemad elavad jätkuvalt 4-dimensioonis, kuid pole suutnud avada enda kõrgemat versiooni. Alamklassi liikmeid on umbes 5 miljardit ja nad elavad Vana-Maailma Venemaal/Hiina aladel. Kõrgklassis on 6 miljardit. Nemad elavad seal, kus ise tahavad. Mõned julgemad isegi alamklassi aladel.

Kunagi oli inimesi üldse kokku 15 miljardit, aga suurem osa suri suure katastroofi alguses 2042. aastal. Selle õnnetuse all mõtlen seda, kui ookeani sügavustest tõusid ülesse mereelukad, keda keegi kunagi näinud ei olnud. Nad hakkasid kättemaksuks ülepüügi eest inimeste kodusid hävitama. Lõpptulemus oleks olnud maakera ökosüsteemi kokkukukkumine ehk puhas häving. Oli neljas päev pärast rünnakute algust. Ja siis nad ilmusidki välja. Nad olid umbes viis korda pikemad, kui inimesed. Sellisest dimensioonist, mida keegi kunagi varem näinud pole. Hiljem selgus muidugi, et nad on kogu aeg meie seas olnud. Mereelukate rünnak tõi kaasa inimkonna kõrgemasse dimensiooni tõstmise. Seda ei saanud muidugi kõik, ainult need, kes suutsid rünnakute ajal kaine mõistuse säilitada. Siis oli neid umbes tuhatkond. Tasapisi kasvas nende populatsioon, kas laste saamisega või tõusid alamklassist kõrgklassi. Alamklassis on kahte sorti inimesi: need kes usuvad kõrgklassi, aga ei suuda oma kõrgemat meelt avada ja need, kes arvavad, et nemad on kõige tipp. Nemad elavad üsna õnnetut elu. Kõrgklassi inimesed kutsuvad neid ka õnnetusehunnikuteks. Neil kas ei tule midagi välja või nad on suures masenduses. Ületöötamine on seal tavaline. Kõrgklassi rahvas, aga elab üsna rahuliku elu. Neil pole midagi, mille pärast muret tunda, välja arvatud alamklass muidugi.

 

Maria Merelaid, 8.A

 
Bänner


Bänner