Saaremaa Ühisgümnaasium

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

Raamatuarvustus. "Mägrad hernes"

Saada link Prindi PDF

 

Eesti suureks tegemine seitsmes astmes

Mihkel Mutt „Mägrad hernes” Fabian 2020

 

Milline näeb välja Eesti näiteks 50 või 100 aasta pärast? Väga raske öelda, kuid muidugi sooviksime, et meie kodumaa oleks suursugune, võimas, edukas. Kuid mida need sõnad päriselt tähendavad, milline ta siis olema peaks? Riigi edendamine tähendabki igaühele meist erinevaid asju, nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevate varjunditega arvamusi. Sellest ja paljustki muust räägib Mihkel Muti Alam-Kolkaküla kroonika „Mägrad hernes”, mille peategelasi vaevab mõte Eesti suureks tegemisest.

Viimasest kroonikast on möödas mõned head aastad, välistoetused on küla ilmega imet teinud, eurokolledž on täies hoos, lähedalt vuhab läbi uus magistraal (nimega Rail B… või ikkagi vist oli selle nimi Via Regia), millel sõidavad juhita autod ja küborgid, peale on kasvamas järgmine põlvkond. Küla on küll väike, kuid soojust ja kokkuhoidvust sealt leida on raske. Vastupidi, erinevaid huvigruppe ja vaateid on nagu seeni pärast vihma, üks äärmuslikum ja naljakam kui teine. Leidub nii ökonoori, põlisrahvuslasi, soovahetajaid, vanu kommuniste jpt. Väga teravaks on kujunenud ka generatsioonide vahelised pinged. Ühes humoorikamas juhtumis soovitab kohalik noortekogu oma läkituses presidendile kasutada vanu inimesi nende kuivuse ja kerguse tõttu ehituses soojustusmaterjalina.

Raamatu stiil on maitse asi, kindlasti ei sobi see kõigile. Mutt on kroonik, ta kirjeldab meie ühiskonda ja võimendab selle mägesid ja orgusid, kuid lahendustega on pigem kitsi, ta on peegel, mitte tuletorn. Raamatut läbib voolav ja alguses isegi üllatav grotesksus ja tuntavalt sihitud iroonia erinevate gruppide suunal. Tihti kompab see isegi labasuse piire, kuid jääb alati tabavaks. Kroonikas ei ole aega põhjalikult kirjeldada inimeste välimust või toimumispaiga maalilisust, tähtsad on mõtted ja üldised protsessid. Võrdleksin autorit laskesuusatajaga. Lasketiirus võtab ta välja oma poleeritud sõnarelva, viimane pilk tuulelippudele, et lask oleks aktuaalne ja terav. Mutt laseb märki, otse kümnesse, kuid tal ei ole aega oma saavutust imetleda, ajalugu ei oota krooniku järele, tuleb tõtata. Tegu pole kindlasti esmaemotsiooni raamatuga, ta tuleb kaasa nii hommikukohvi kõrvale, sauna, puhkehetkedesse, kui ka vetsu. Iga mõtlusega tuleb välja aina rohkem aardeid, ja muhedaid torkeid. Sellised teosed mõjutavadki inimesi kõige rohkem, nad ei jää raamaturiiulisse, vaid me kanname neid endaga kahe kõrva vahel kaasas. Ka sellest raamatust pärit mõtted jäävad kummitama, nad panevad enda peale mõtlema, kas see ei olegi üks mõjukas raamat, mis on suurem, kui sõnad paberil. Silmapaistvamaid detaile Muti teoses on tema humoorikad ning kreisiraadiolikud tegelaste nimed. Läbi käivad nii Lõvibord, Pupp Eskavaliisa, Alev Rops, Raamen Junh, kui ka Benno Sohvakartul. Esmapilgul muidugi naljakad, kuid vastu vaielda pole midagi, Lõvibord ongi täpselt Lõvibord, nimi on valitud õige. Autori keelekasutus on omapärane, tihti paneb see isegi muigama, ta laused on looklevad, nagu jõgi, mis jõuab autori peast minuni ja lugedes lähevad peatükid märkamatult. Selline iseloomulik keelestiil toetab raamatu grotesksust, vahel on raske aru saadagi, kas lause juures paneb rohkem muhelema selle materiaalne või vaimne pool.

Raamatu põhilugu räägib kolmest vennast Tammejussist ning nagu juba võiks arvata on nende nägemus Eestist ja selle suureks tegemisest kardinaalselt erinev. Vanim vend on kohalik rahvuslasest vallavanem, kelle halenaljakad ja lennukad ettevõtmised päädivad enamasti nässuminekutega. Näiteks on tema suurprojektiks kohalike mõisnikeks hakkamine, kuid lihttöölised peavad neis olema puhastverd sakslased, kõik ikka selleks, et Eestit suureks teha. Keskmine vend on eurosümpatiseerija Pelle, kõikidest vendadest tundub ta kõige mitteveidram, kohati isegi normaalne. Kas sellega näitab autor oma poolehoidu tema elunägemusele? Võib-olla tõesti. Noorim vendadest on maailmakodanik, hilisem mõtete lugemise masina kaasautor. Tema arvates tuleb esmalt suureks teha inimkond, mille ühe väikese osa tunnustamiseks võiks selle lööklauseks panna näiteks “Eestlased – maailma arendusmeeskonna maja koristutöölised”

Kolm venda – kolm teed, milline neist siis valida? Mutt võib olla groteskne, kuid ta ei kirjuta muinasjutte. Ta teab, et meie rada ei saa valida üks vend, selleks peame kõik laua taha kokku tulema ja arutama, nagu tulevad kokku kolm venda, et oma Nokiat, mõtete lugemise masinat, riigi kasuks võimalikult hästi tööle panna. See ongi murdepunkt, eduloo algus, eestlaste kuldaeg. Siiski mitte, läbimurre on vaid ajutine, küngast mäeks ei vormi. Nii on ka Alam-Kolkakülas.

Alam-Kolkaküla on muidugi Eesti, selline sümbol on karm, kuid mõjub äratuskellana. Tõesti, me ei ole ega saagi maailma jaoks Põhjamaaks, mitte ka siis, kui ise nii arvame või poliitilistes sõnavõttudes sedasama kordame. Siin peitubki minu jaoks selle raamatu üks mõtlemapanevamaid ideid. Milline see Eesti õigupoolest olema peaks? Mutt leiab, et väikese rahvusriigina ei ole lihtsalt mõtet ennast nii tublideks ja teistest kuidagi erilisemateks mõelda, me oleme samasugune Kolkaküla või Kapa-Kohila nagu iga teinegi. Tuleb teada oma kohta, ei saa olla kasvatamatud jõmpsikad, kes suurtele vaid peavalu tekitavad, samas peame jääma väljapeetuks ja väärikaks. Need mõtted paneb autor keskmise venna suhu, kellele kuulub ka Eurosaadiku õhtupalve, milles Mutt oma seisukohta kokkuvõtvalt ja käesoleva raamatu kohta vägagi selgelt kirjeldab.

Ehk ei ole selle raamatu stiil igale lugejale sobiv, siiski peaks lugema seda raamatut kõik, kellel mõlgub meeles Eesti koht ja tulevik. Need ideed tuleks enda jaoks selgeks mõelda, isegi kui lugeja autoriga ei nõustu. Inimesed, kes taolisi arvamusi isegi seedida ei suuda, peaksid viga otsima endas. „Sellistega ei saa maailma ehitada. Nad on mustvalged. Aga inimmaailm ei ole kunagi mustvalge.”

 

Ats Rosenfeld, 11.C

 
Bänner


Bänner