Saaremaa Ühisgümnaasium

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

Raamatuarvustus. "Puulased ja tohtlased"

Saada link Prindi PDF

 

Viimasel aastal pole uudisteveskid muud jahvatanud, kui vaid haigustest. Sündmustevaesel ajal on Andrus Kivirähk maha saanud järjekordse vaimustava raamatuga, millel pealkirjaks “Puulased ja tohtlased”. Olgu juba siinkohal mainitud, et raamatus tegutsevad ajalooliste sündmuste käigus fiktiivsed tegelased.

Lugu saab alguse laulva revolutsiooni aegadel, mil Rahvarinde asjaajaja Voldemar Kallela korraldab minategelase abiga Balti ketti. Lohakusvea tõttu avastatakse planeeringutes puudujääk: ketile eelneval õhtul selgub, et isamaalise suurprojekti õnnestumiseks pole mõnel lõigul piisavalt inimesi. Kallela loob Rahvarinde staabi saunas vihtadest ja puuhalgudest inimeselaadsed olevused, kes augutäiteks ketti surutakse. Sealt saab alguse Kallela abilise aastatepikkune viha ebardite vastu, kes polevat piisavalt isamaalised ega vabadusest lugu pidavad, tegu polevat õigete eestlastega. Mees on kirjeldamatult frustreeritud, nähes, et puunukud sulanduvad aegamööda meie ühiskonda. Ta alustab võitlust võõrobjektide vastu, proovides puulasi ja tohtlasi tänapäeva Eesti ühiskonnas üles leida ning nad kõrvaldada.

“Puulased ja tohtlased” nõuab täielikuks mõistmiseks kindlasti mitmekordset süvenenud läbilugemist. Peale esimest sirvimist suutsin lahti mõtestada ainult ühe probleemi: Balti ketis oli inimesi puudu. Ja siis? Süvenedes hakkasin taipama, et siin on peidus midagi palju rohkemat kui Balti kett. Raamatus leidub mitmeid motiive, mis on meie tänapäevase ühiskonna suhtes küllaltki iroonilised.

Minategelane kõnnib paaniliselt akutrelliga mööda linna ja üritab puurides tuvastada puulasi ja tohtlasi. Kivirähk viskab väga terava kriitikanoole inimeste kangekaelsuse ja  jäärapäisuse suunas. Ega ilmaasjata öelda, et eestlase lemmiktoiduks on teine eestlane. Olenemata asjaolust, et puulased ja tohtlased on eesti keele, kultuuri ja meelsuse omaks võtnud ning tööle asunud tänuväärsetele juhtpositsioonidele, ei suuda mees leppida, et tegu pole õige eestlasega. Sama leiame toimumas ka päriselus. Võõrtudengid ja sõjapõgenikud Eestis satuvad kohalike pahameele alla pelgalt seetõttu, et nad ei ole eestlased. Ometigi leian, et nii mõnigi kodakondsust taotlev välismaalane teab ning hoolib meie maa kultuurist ja ajaloost oluliselt rohkem, kui mõni lääneliku globaliseeruva maailma noorkasvandik, kellel seisab passis sünnist saati Eesti kodakondsus.

Tundus, et minategelase mõttemaailm oli vägagi paranoiliseks muutunud. Igal sammul ta kahtlustas ja uuris-puuris, justkui oleks hiljuti mõne kuriteoga hakkama saanud. Tegelikuks hirmu põhjustajaks võib aga lugeda hoopis üleküllust. Tal oli kartus, et puust ebardeid leidub nüüd, 30 aastat pärast iseseisvumist, juba igal sammul ja seetõttu oli kogu aeg kahtlustav. Meie oleme samuti mõjutatud, aga mitte puunukkude, vaid hoopis info üleküllusest. Seda on liiga palju ja liiga tundmatut. Me kahtlustame iga infokildu, ei möödu päevagi, mil ma ei kuuleks mõnd jahmatavat vandenõuteooriat päevakajaliste sündmuste kohta. Pidevalt seatakse isegi riigimeedia info kahtluse alla. Olukorras, kus tundub, et kedagi enam uskuda ja usaldada ei saa, oleme asunud välja mõtlema omi teooriaid. Samas tuleb mõista, inimloomusele ongi omane, et uute, tundmatute ja liigsete asjade osas ollakse skeptilised ja ettevaatlikud ning tihtipeale hakatakse ise jalgratast leiutama. Me oleme jäärapäised ja ajame oma rida, pärast tulgu või veeuputus. Kui on võimalus kahtlustada, siis ilmtingimata eestlane selle ka ära kasutab.

Teose minategelane mõistis, millega Kallela puunukkude valmistamisel hakkama oli saanud. Mehe arvates sõlmis juhtfiguur lepingu lausa vanapaganaga: tegemist oli enese müümisega. Kivirähki torge poliitikute sammude kohta on igati päevakohane. Tihtilugu on vaimne eneseohverdus palju riskantsem ja suurem kui füüsiline. Ehk aitab just Balti keti moodustamisel tekkinud probleem lahti mõttestada seda tänapäeval vägagi aktuaalset teemat. Siinkohal jõuame iidse ütluse juurde: “Eesmärk pühitseb abinõu.” Kallela soov oli suuremeelne, kuid on küsitav, kas selle eest makstav hind oli õiglane. Minategelase arvates oli puunukkude kasutuselevõtt ja ühiskonda sulandamine eestlust hävitav ja mittepatriootlik ning Kallela poleks pidanud välist abi kasutama. Poliitikas astutakse samme, mis üksikuna võttes tunduvad totrad ja valed, aga ilmselt aitavad jõuda mingi eesmärgini. Sellistel juhtudel leiamegi end mõttelt - kas neelata alla kibe teekond ja maitsta eesmärgi maitsvaid vilju, või seista surmani oma põhimõtete eest? Õigluse eest võitlemine on meil veres. Selles kõiges on vist süüdi Tammsaare, tema ju selle tõe, õiguse ja õigluse trilemma-sae käima tõmbas...

Leidub palju ühiskonna kritiseerijaid, igaüks ise nägu. Mõni kirjutab humoorikaid arvamusartikleid, mõni aga on tõusnud lausa sellisele tasemele, et võtab endale vist lausa eesmärgiks laimata ja kisada artikli all kommentaariumis. See raamat on ilmselgelt autori nägu -  Kivirähkile omaselt ei ole tegemist räpase ja kibedamaigulise sõimuga, vaid hoopis absurdihuumoril põhineva kriitikaga. Ta on öelnud, et viha teeb inimese sõgedaks. Võib-olla just seetõttu ei siuna ta otsesõnu, vaid leiab igas olukorras nalja ning võitleb läbi selle. Kivirähkile omaselt on laused lühikesed ja hästi mõistetavad. Järgnevalt üks lõik minategelase puurimisretkelt. “Tüdruk oli väga noor, sileda nahaga, heleda peaga. /.../ Olen liiga kogenud jahimees, et mitte jänest ära tunda, kui ta ise otse mu jalge ette hüppab. Ma haistsin kaseviha lõhna.” Kogu vajalik informatsioon on ausalt ja otse välja öeldud, sõnakasutus küllaltki argine, aga seeläbi ka üheselt mõistetav. Kokkuvõttes võib öelda, et Kivirähki sulest on ilmunud lugematu arv üllitisi, mis eesti rahvale igapäevaselt hingekosutust pakuvad ning ka seekord ei pea lugeja pettuma. Puulased ja tohtlased pakuvad oma tegevustega ühe tõsise sõõmu absurdihuumorit kaasaegse ühiskonna pseudoprobleemide üle.

Martin Vesberg, 11.C

Viimati uuendatud Laupäev, 10 Aprill 2021 15:13  
Bänner


Bänner