Saaremaa Ühisgümnaasium

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

Vaikuse ja vaimu otsingutel

Saada link Prindi PDF

 

Vaikuse ja vaimu otsingutel

Jaan Tätte „Vaikuse hääl”

Kirjastus Pilgrim, 2014

„Elusa elu mõõt on üks päev. Rõõm on elusa elu mõõdupuu. Rõõm on hinge toit.”

Jaan Tätte on paljudele eestlastele tuttav oma mõtisklustest tulvil looduslähedaste laulude poolest. Laulude, mis teevad pai nii kõrvale kui hingele, mis toovad mõtetesse selgust ja puhtust. "Vaikuse hääl" on pikendus neile samadele viisidele, pakkudes hingelist kosutust kõigile, kel laulusõnadest veel väheks jäi.

Tätte raamat avab lugejale lihtsate asjade maailma, mille leidmine on tänases kibekiires tormamisele keskendunud maailmas paljudele raskeks proovikiviks saanud. Reaalsuses, kus vaikuse, iga uue päiksetõusu poolt kingitud õnnetunde ning puude ja esivanemate sosinate tabamine on muutunud kurnavraskeks, ulatab "Vaikuse hääl" oma abikäe. See on teejuht, mis aitab oma mõtted taas loomulikku ritta seada, kui kõik viltu kisub. See on värskendav sõõm imeilusaid ideid, mis praeguse aja inimese päevadest puuduma kipuvad. Üha enam unustavad inimesed, mis nende elus päriselt oluline on. Just selle meeldetuletuse, otsekui äratuskella tühiste probleemide kütkest lahkumiseks, kingib teos argisekelduste käes vaevlevale hingele. Ainus kriteerium raamatu avamiseks on, et lugeja oleks ise piisavalt julge, et leida endas see jõud suurte küsimuste üle mõtisklemiseks.

Kord teose leidnud ja sisse piilunud, tabab lugejat meeldivalt lihtne ja jutustav sõnadevoog. Täpselt nagu Tätte laule saab kõige paremini nautida lihtsalt hetke ilu väärtustades, ei nõua raamatu read eriliselt pingsat süvenemist. Piisab vaid sellest, kui soovida ükskõik millises osas oma päevast veidi vaimu ja südant puhata. Laused haaravad endasse, sunnivad sõnu ükshaaval sisse ahmima, kuid samas ka peatuma. Kuigi kirjutamisstiil on lihtne, nõuab see lugejalt teatavat valmisolekut arutlemiseks, kas, mida ja kuidas oma elus muuta. Teoses kujuneb Tätte osavaks võtteks raamatu käeshoidjale küsimuste esitamine, tekitades tunde, nagu oleksid tema sõnad vaid algus hoopis pikema ja sügavama mõtterännaku jätkamiseks. Lehekülgedelt leiab suunavaid küsimusi nagu „Mis sulle siis rõõmu tegi, kui olid kümnene? Kes tuletab sulle meelde, et su hing vajab hoidmist ja kaitset? Kui sinu siiani elatud elust tehtaks film, siis millised hetked su elust peaksid seal kindlasti sees olema?“. Tema ideed innustavad seisatama – seisatama nii argipäeva murede keeristormis kui ka lugedes. Leidsin end pidevalt kaugusesse vaatamas ja enda ümber toimuvat kuulatamas, ridu mitmeid kordi üle lugemas ja lehekülgi tagasi lappamas. Oluline komponent "Vaikuse häälest" selle tõelise väärtuse leidmiseks ongi, et lugeja peab seadma end samasse rahumeelse kulgemise rütmi, milles viibis Tätte Vilsandi vaikuses ja maalilisuses kirjutades. Sõnade vahetu maagia tabamiseks tuleks hetkeks lükata kõrvale kõik segavad faktorid, olgu nendeks siis vastamist ootavad e-kirjad, järjekordne mürarikas meelelahutusprogramm toa nurgas irvitavast telerist, ebakindlust äratavad mõttesähvatused päevatööst väsinud peas või köögis kokkamist ootav õhtueine. Vahest piisaks kevadisel rõdul raamatu avamisest ja kõik nagu muutukski juba paremaks.

Raamatu salapära peitub selle imetabases võimes lugejat sügavalt ja hingeliselt puudutada. "Vaikuse hääle" igasse lõiku on meisterlikult pikitud justkui uduloori kaitsva kihi alla peitunud imekaunid mõtteterad, mille avastamiseks tuleb kõigepealt läbi murda omaenese tormidest. Inspiratsioon avab end igal leheküljel, ilmudes lause lause haaval omanäolise ja ärksa ergutajana. Ideede esinemine on kord kui tasahilju voolava ojakese kulg ja kord jällegi nagu mäslev meri, kõigutades lugeja emotsioone. Kuigi teoses puuduvad üksühene narratiiv ja tegelaskujud, on mõtisklused ikkagi kuhugipoole teel ja tempokalt edasi arenevad. Tätte raamatus ilmutab end suunav lugu inimese hingesoppide sügavusse jõudmiseks, mille kangelaseks on lugeja, kes on teose müra ja murede vahelt üles noppinud. Nii ongi järgmise lehekülje keeramine nagu tillukese leivakübeme, mille Tätte on õigele teekonnale suunamiseks maha jätnud, üleskorjamine konarlikult teelt, mis juhatab lugeja sisemise rahu ja kergustunde radadele. Sõnadel on innustav, tervendav, värskendav ja hingehaavu parandav toime.

Tätte on kirjutades sõnu hoolikalt ritta seadnud, pakkudes just parasjagu vihjeid, et ülesloetud teemasid ise oma eluoluga vastavuses edasi arendada. Mõtteainet leidub igaühele. Kaante vahele on meisterlikult põimitud inimloomuse tuuma kõige õrnemad komponendid: vaikus, loodus, vaimutoit, üksildus ja koosolemine, surm, rändamine, saatus, vanavanemad ja juured. Teemade külluses ka iseseisvalt vankumatuna seisvaid osi ja peatükke ühendab nende lugemisega kaasaskäiv sulgkerge vabanemistunne, kaaslaseks usk, et just nüüd ja praegu on õige hetk oma senielatud elu vähehaaval muutma hakata. Tätte ei pelga kritiseerida: luuleliselt voogavate tarkuseterade vahele on teravaservaliste karidena heidetud kriitikanooled, mis sunnivad lugejat peeglisse kiikama ja endas eksisteerivaid vigu märkama. Lehekülgedel saab täheldada osavaid tähelepanekuid selle kohta, kuidas televiisor seob inimesi omavahel ja mõtleb ära nende mõtted, kuidas infomaailm meie ees on tähtsam ja edasiviivam kui meie juured ja palju muud sarnast. Sõnad pole mõeldud põrmustamiseks ja noomimiseks, vaid pigem lihtsalt lugejale meelde tuletamiseks, et inimese ülesanne on olla midagi muud kui vaikselt kannatav ori tehnikamaailma tippsaavutuste küüsis. Tätte ise on otsustanud vastuvoolu ujuda, suunates oma energia neist pahedest loobumiseks ja elu tõelise väärtuse avastamiseks. Niisiis filosofeeribki ta igapäevaimede üle, mida on kohanud teel olles, hingevalu tundes, vaikusest loomingut leides, igavikku tunnetades, tuules õõtsuvate puudega ühte kuuludes, kaugel taevaruumis vilkuvaid tähti vaadeldes, jäisel merel seilates, jõe voolamist jälgides. Ja kõik need hetked on temani jõudnud tänu omaette looduse keskel valgusega ühes elurütmis elamisele.

Raamatut peaks lugema igaüks, kel tundub, et tal on oma elutee käesoleval etapil midagi väärtuslikku puudu. Sõnadesse süstitud vägi annab lugejale tagasi ürgse jõu, mille elu keerdkäigud temast välja on imenud. Kasvõi ajutiselt aitab teos põgeneda võltsreaalsusest ja endas taasavastada seigad, mis tõeliselt õnnelikuks teevad. Ja just seda on vahetevahel vaja ka tugevaimatel meist. Looga on Tättel õnnestunud näidata, kui suurt võimu omab vaikus, ja kui tähtis on mõnikord lihtsalt aeg maha võtta. "Vaikuse hääl" on suurepäraseks tõestuseks tõsiasjale, et iseendaga sõbraks saamine, südame tõelise kutsumuse järgmine ja seesmise rahu leidmine teevad imesid. Olen Tättele tänulik, et ta on otsustanud jagada killukesi endast selleks, et lugejad suudaksid neid samu imesid märgata ka enda elus.

 

Liisa Õunpuu, 12.A klass

 
Bänner


Bänner