Saaremaa Ühisgümnaasium

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

Mulle meeldib minu vanaisa hääl

Saada link Prindi PDF

 

Mulle meeldib minu vanaisa hääl


Olen üks suur õnneseen. Kui inimesel on vanavanemaid üks või mitu, on ta justkui varandusega kaetud. Nende eriliselt pisikeste, väetite ning kurruliste kehade taga on tegelikult peidus nooruslik hing, kellel on väga suur elukogemuse pagas. Arvan, et igaüks on märganud oma vanavanemate mõnd naljakat veidrust. Kiiks, mis mind minu vanaisa juures kõige rohkem köidab, on tema hääl.

Rääkides temaga maast ja ilmast või käies sõpradel külas ning märganud nende vanavanemate hääli, olen täheldanud, et minu vanaisal on üpris eriline hääl. Tema hääletoon on lustakalt rõõmus, kuid samas nukker ja igatsev. See on nagu ebatavaline sümbioos hea ja halva vahel, mis kokku moodustab ühe pisut vürtsikalt mahlase tämbri. Erinevaid tegevusi tehes näitab minu vanaisa hääl küllaltki erinevaid varjundeid.

Vanaisa hääl muutub palju erksamaks, kui jutustan temaga kalandusest või arutlen järjekordsest pöörasest seebiseriaalist. Täpsemalt läheb tema hääletoon kõneledes väga heledaks ja valjuks ning tema jututempo kiireneb. Tema tavaliste repliikide hulka kuuluvad sellistel hetkedel näiteks „Oooo, ja siis...“ või „Aiii, sa mait!“. Kuna vanaisa on kogu oma elu kokku puutunud merendusega, peamiselt kalapüügiga, pakuvad talle tõelist naudingut kalateemalised jutud. See on nii lõbus, kui vanaisa saab teada, et kalaauto on meie kodutänavasse saabunud. Otsekohe löövad ta silmad särama ning juba nokitsebki ta köögis kausside kallal. Hiljem hakkame koos räimi, kilu või lesti puhastama. Siis on ta väga usin mulle jutustama igasugustest kalapuhastus-, maitsestus- ja küpsetusnippidest.

Omamoodi rõõmsaks muutub vanaisa hääl siis, kui ta hakkab mulle õpetama uut karmoška- või akordionilugu. Siis lisandub lustakalt madalale lauluhäälele veel kerged naerupupsud. Need muudavad vanaisa veel armsamaks ning annavad looõppimisele head hoogu juurde.

Kui olen oma pilliloo lõpuks selgeks saanud, hakkan seda pidulikult perele ette kandma. Siis muutub vanaisa näoilmes alati midagi: ta jääb tavaliselt lugu mõtlikult kuulama ning laulu viimasel salmil ilmub tema sinakalt hallidesse pilusilmadesse märg helk. Kui olen loo lõpetanud, alustab vanaisa harilikult oma seiklusrikkaid memuaare ennesõjaaegsest ning Siberis veedetud ajast. Neid nooruspõlve lugusid rääkides muutub tema häälüpris kurvaks. Tema hääletoon läheb vaiksemaks ning jututempo aeglustub. Miks ta sellistel puhkudel nukramaks muutub, on minu meelest see, et ta igatseb taga oma noorust. Ta soovib tagasi seda aega, mil ta oli terve ning elujõudu täis mees. Igal hommikul pajatab vanaisa, et nägi jälle unes, kuidas sõitis mootorrattaga, mängis pilli või tantsis polkat. Ärgates muutub kõik: jumekas nägu on läinud kahvatuks ja kortsuliseks, pähklipruunid juuksed on taas hallid ning põlved, millel sai tantsitud ja tööd tehtud, jälle valulikuks. See kõik paneb mind mõtlema, kui üürike on ikka elu.

Mõnikord taban ennast kuulamas, et vanaisa hääl võib üpris valjuks minna. See juhtub siis, kuihakkan vennaga vanaisa filmivaatamise ajal mürama. Siis lööb vanaisa kõik oma registrid valla. Nii kostuvad üle terve toa selliseid repliike nagu „Kas sa saad!?“, „Vait!“ või „No mis see olgu, varsti jälle kisa lahti!“. Neid lausub ta eriti häälekalt, tuues välja oma mehiselt käreda hääle. Pärast selliseid karme sõnu püüame olla vennaga alati väga rahulikud ja vaiksed.

See on nii tore, kui sul on olemas vanavanemad, kes kuulavad sinu muresid ja aitavad sind näiteks vene keele koduste ülesannetega. Vanaisad ja vanaemad võivad tunduda esmapilgul väga väetid ja vaiksed, kuid nende häält kuuldes saad aru, kui noor on ikkagi nende hing. Hoiame oma aardeid!

 

Astrid Rei, 10. B

 
Bänner


Bänner