Saaremaa Ühisgümnaasium

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

Minu elulugu ehk muutused minus 15 aasta jooksul

Saada link Prindi PDF

 

Minu elulugu ehk muutused minus 15 aasta jooksul

 

On huvitav jälgida elu keerdkäike. Kuidas sina plaanid üht, ent siiski sinust sõltumata sünnib teisiti. Näiteks kui õppisid keemia kontrolltööks valemeid, kuid töös küsiti hoopis lahuse protsenti. Või et kuidas mu vanemad plaanisid esimest last, ent said hoopis esimesed lapsed. Kaksikud – mina, Kirke Medri, ja sama perekonnanime kandev Artur. Jah, üks meist on siiski teisest vanem ja selleks olen mina. Parim üks minut mu elus.

Minu elutee algus ei olnud eriti lilleline. Olin enneaegne kehva tervisega titt, kes oleks paaril korral peaaegu ka pilve peale jõudnud. Kahjuks või õnneks nii ei läinud ning peagi tegin oma esimesed sammud, viskasin end esimest korda poes karjudes pikali ning sõin ära oma esimese huulepulga (mul oli väiksena veider komme oma huulepulki süüa...). Elu möödus rahulikult.

Siis sain ma 3-aastaseks. Ja mu elu muutus. 25. veebruaril 2007 tõi minu isa meie Mooni tänaa korterisse ühe väikese siledakarvalise foksterjeripoisi Lootose. Ma ei mäleta oma noorusest palju, kuid see päev on meeles nagu eilne (kuigi mõnikord on ka see meelest läinud). Hiljem ristisime Lootose ümber Ramseseks ning seal edasi ristisin mina ta Jussuboks ehk Jussuks. Kui Ramses oli umbes 1- või 2-aastane, siis sai issi valmis meie kodu, mis asub linnast 8 km kaugusel ühes väikeses külas. 1. aprillil aastal 219 saab meil elatud seal majas 10 aastat. Tore koht on see kodu.

Peagi pärast meie „maakoju“ kolimist sain suureks õeks ja mu vanemad sõrmused sõrme. Ja siis ma sain endale päris esimese OMA lemmiklooma – kass Täpi, kes õpetas mulle, mida tähendab kellegi eest vastutada ja et kasse ei ole väga mõistlik kõhu pealt paitada. Nüüd jälgib Täpu minu tegemisi pilve pealt.

Lasteaias käisin ma ka. Seal oli tore, ent esimesse klassi minnes tundus kool toredam. Oi, kuidas ma eksisin! Koolil endal pole vigagi, aga matemaatikal on. Õnneks on koolis tore ka, sõbrad ja kooliväline tegevus.

Arvan, et hobid on teinud selle, kes ma olen. Alguses katsetasin laulmist, ent kui vend läks judosse, tundus see palju põnevam. Esimesse klassi jõudes liitusin rahvatantsurühmaga. Põhikooli jõudes tuli tütarlastekoor, näitering, etlemine, bioloogiaring ja õpilasesindus, seega leian, et oleks päris aktiivne inimene.

Üks asi mu elus, mille üle olen eriti uhke, on mu esimene (ning ka praegune) töö. See töö ei tulnud minuni suvaliselt. See algas mu judotreeneri korraldatud surfilaagrist (kus kohtasin ka oma parimat sõpra). Käisin laagris kaks suve ning see tekitas minus veel suurema armastuse mere ja surfi vastu, kui see enne oli. Plaanisin laagrisse minna ka järgmisel suvel, kuid läks hoopis teisiti (aitäh, Marko ja Eliisa, olen teile elu lõpuni tänulik selle võimaluse eest). Mind kutsuti sinna tööle. MIND KUTSUTI TÖÖLE! Ma olin sel hetkel nii pagana uhke enda üle (tavaliselt olen suhteliselt halva enesehinnanguga). Siis sain aru, et vähemalt midagi olen ma oma elus õigesti ja hästi teinud. 2019. aastal läheb minu kolmas aasta seal ja leian, et mul on nii vinge töö.

Olen selle 15 eluaasta jooksul palju muutunud. Väiksena olin selline kuri laps, kes hakkas vanematele vastu, tahtis alati kõike ning ütles seda, mida sülg suhu tõi. Nüüdseks olen kinnisem inimene, väga emotsionaalne, minus on palju armastust oma ligimeste vastu, ma ei vihka kedagi ning võiksin veeta kõik oma vabad hetked mere ääres. Ma olen aastatega muutunud. Aga muutused on normaalsed. Ja palju muutusi ootab mind veel ees...

Kirke Medri, 8.B

 
Bänner


Bänner