Saaremaa Ühisgümnaasium

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

Milles näen eesti keele tulevikku

Saada link Prindi PDF

 

Milles näen eesti keele tulevikku

Iga inimene on erinev- me tõlgendame, näeme, tunnetame ja väljendame isemoodi. Kas miljonilise kõnelejaskonnaga keel võib olla ka erinevalt mõistetav? Miljon kogu Maa rahvastiku kohta on naeruväärselt pisikene arv ning võib märkamatult kaduda. Kas millegi tulevikku võib näha klaaskuulis, päikeseloojangus või neljas aastaajas? Miks hoida midagi, mis ei ole materiaalne ning on kergesti asendatav?

Igapäevases elus on keel meie lahutamatuks kaaslaseks ning ongi normaalne, et igaühel kujuneb oma stiil ja kõnemaneer- sama isikupärane ja ainulaadne nagu sõrmejälg. Kujutades ette pilti: meie ees seisab viiulimängja, tema vastas muusikakooli teise klassi keelpillikasvandik ning lihakombinaadi tegevjuht. Kõneluse käigus ütleb viiuldaja: “Mul on poogen.” Tulevase pilliprofi jaoks täiesti tavaline fraas ning tähelepanu pööramata ammu unustatud. Teisalt võib kombinaadi esindaja arvata, et viiuldajat ehk ei huvitagi enam miski, ning süveneb fraasi rohkem. Võib olla saab ta lõpuks aru, et poogen on keelpilliartisti ½ ehk teine parim loomevahend. Iseenesest on mõlemal kuulajal õigus. Mingis teises situatsioonis võib nii tekkinud konflikt olla vältimatu. Eri valdkonnad, teadmised ja tõlgendused.

Erinevatest mõttemaailmadest edasi liikudes leiame enda eest rannal istuvad vastarmunud, kes vaatavad merd ja viimase taha kaduvad päikest. Üsnagi kaheldav, et maalilist pilti silmates mõtleb üks, mis saab Eestist ja keelest 200 aasta pärast. Pigem mõeldakse, mis tuleb homsega. Samas võib sinna tulla tööst väsinud eesti keele professor, et elu üle rahulikult järele mõelda. Pea merekohinast muretu, hakkab mees mõtlema, kas tema töö on 200 aasta pärast kasutu ja keel hääbub sama tasakesi kui päike ning lõpuks kaob hoopis, sest alati tuleb uus ja keegi ei vaevugi minevikus tuhnima, või tärkab pärast pisikest pausi uue heleda ja lõõskavana tuhast nagu kuum teavakeha igal hommikul? Ma usun, et millegi tulevikku võib näha ükskõik kuhu vaadates. Näiteks sadavat lund- metsikult palju erinevaid helbeid nagu sõnu, mis võivad langeda rahulikult ja kahjutult, muutudes lõpuks mäslevaks tormiks.

Maailmas eksisteeriva 6000 keele vahel on eesti keel märkamatu ning väga kergesti asendatav inglise keelega, mis juba nagu viirus me immuunsüsteemi halvab. Tänapäeva noored kasutavad igapäevakõnes inglisekeeleseid väljendeid ja fraase küllaltki tihti ning ei pruugi nooreaja Eesti sõnu nagu pilak ja sirp teadagi. Kõiki sõnu ei osatagi, aga ennast saab õppimisega siiski arendada. Isegi ÕS areneb pidevalt! Ei saa ka mainimata jätta, et sõnavara on täienenud lõimingu ja rüperaali näitel. Kui “mingit asja” on maailmas vähe, on ta automaatselt väärtuslikum. Kuld on ilmseleglt ihaldatum kui muld. Sama on meie tavade, kultuuri ja suhtlusega. Väikerahvaste plussiks: olles välismaal ei pruugi sakslane arugi saada, kui eestlane tema riietust kommenteerib või soengu üle nalja viskab. Päris hea, kas pole?

Jules Verne teoses “20 tuhat ljööd vee all” on fraas “liikuv liikuvas”. Samamoodi liigub eesti keel kord ühest seinast teise ja katusele väljagi. Seal on inimene, kes seda kõike, kas enda teadmata või mitte, suuremal või vähemal määral omakorda mõjutab ja suunab. Üks teiseta ei saa. Ma usun, et iga eestlane saab aru oma osalusest milleski tähtsas- viimane tükk, mis täiustab loodut; õli, mis paneb krigisevad metalltükid käratult tööle. Meil on murded, neli aastaaega, peoleod, jääääred, saared, veidi kinnised ja kohati omakasupüüdlikud südamed, aga ma ei näe põhjust, miks peaks selline suurepäraselt hoiustatud kompott, mis on vere ja higiga valminud, kuhugi ära kaduma. Oleme eestlased, ekstreemselt öelduna nagu kirbud- varastame pisut tähelepanu, ajame sügelema, käime tõrkumatult tahetavaga kaasas ning vajadusel otsime uue ründeobjekti. Ainus vahe on, et kirpudest võib lahti saada.

Cathrin Benita Poopuu, 9.B

 
Bänner


Bänner