Saaremaa Ühisgümnaasium

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

Teatriretsensioon "Vedelvorst"

Saada link Prindi PDF

 

"Vedelvorst"

 

Käisin 30. novembril Pärnus Endla teatris vaatamas etendust „Vedelvorst”.

Komöödiaetendus rääkis sellest, kui Näsnäruda tallu tuli suur õnnesõnum. Sarve Mats, kes oli olnud suur vembumees ning ajanud kokku suure summa raha, oli ära surnud ja testamendiga oma ristipojale, Näsnäruda noorperemehele Kustavile, suure päranduse jätnud. Sellel õnnel aga olid ka omad konksud. Pärandus kättesaamiseks pidi perepoeg naise majja tooma ja pisiperet looma hakkama. Kuid Kustav polnud mingi tavaline mees, vaid laiskvorst, kes ei viitsinud midagi teha, isegi mitte naist võtta. „Vedelvorst ja venimus viimse varbani, metsaliseks magab enese,“ arvasid temast teised tegelased.

Etenduse autoriks on Hugo Raudsepp. Kirjanikuteed alustas luuletajana, aga tuntuks sai vestekirjanikuna Milli Mallika varjunime all. Oli viljakas teatri- ja kirjanduskriitik. Kirjaniku loominguliseks pärisosaks kujunes dramaturgia, kus tema põhižanriks arenes komöödia. Tema näidendi „Vedelvorst” lavastajaks on Ingomar Vihmar, kes on ise olnud ka näitleja. Tema varasalves on üle 40 lavastuse. Etenduses oli tunda tema professionaalsust ja suurt kogemust. Lavastust vaadates ei pidanud palju mõtlema, millest etendus räägib. Oli väga tihe sündmustik, mis oli tihedalt põimitud huumoriga. Selle tõttu oli lavastust hea jälgida.

Carmen Mikiver mängis Näsnäruda leskperenaist Mari. Ta oli oma pojas väga pettunud kuna poega olid kasvatanud töökad ja tublid vanemad, aga välja tuli ainult üks laiskur. Näitleja oskas väga hästi ümberkehastuda toimekaks vanainimeseks. Osatäitja kõnnak, kõne ja maneerid olid nii ehtsalt vanurile iseloomulikud. Näiteks kui vanurid räägivad, siis nende hääl kõigub, küll kriiskavalt kõrgele ja samas madalamatele toonidele. Aeg- ajalt oli aga diktsioon ebaselge, osa tekstist kadus kuhugi ära. Enim tekitas segadust murdetekst. Tegelaskuju oli väga humoorikas ja näitleja meisterlikkus tegi selle veelgi paremaks. Tema ütlemiste peale sai naerda palju. Mingil määral meenutas minu enda kadunud vanaema.

Sander Rebane kehastas Näsnäruda laiska noorperemeest Kustavit. „Kõigega aega küll” tegelane, kes saatis oma päevi mööda lihtsalt magades. Ei huvitanud teda lagunev talu ega muud talutööd. Kustav oli selline tegelane, keda on üsnagi lihtne näidelda. Enamjaolt mitte midagi tegev, aeglase ja rahuliku kõnega, millega on lihtne end väljendada. Näitleja sai oma rolliga hästi hakkama, eriliselt silma jäi sellega, et tal oli nii mõnigi tantsu ja laululine stseen. Need tulid tal väga vahvalt välja. Väga hästi sai ta hakkama ka magamise kujutamisega- nägi välja väga tõetruu. Seda sai ta muidugi teha ka rohkesti.

Sten Karpovi tegelaskujuks oli saarlasest sulane Joosep. Adidas dressides kehkenpüks, kes paistis silma oma nutika mõtlemisega ja kavalate plaanidega. Ärplev ja kehkadevei Joosep sobis näitleja Sten Karpoviga kokku nagu „rusikas silmaauku”. Tema lavaline liikumine oli väga aktiivne ja krapsakas, ka jutt oli energiline. Väga positiivne ja lõbus tegelane. Minu jaoks oli see tegelane saarlastega võrreldes veidi ülemängitud. Tema olekuga sobisid hästi kokku talle ette nähtud räpiread.

Ireen Kennik mängis teenijatüdruk Maalit. Üsnagi koomiline ja kummaline tegelane, keda samuti oleks lihtne kehastada. Näitleja ja tema tegelaskuju ei sobinu omavahel kokku, sest tekkis vöörastav tunne kuuldes tema häält teenijatüdrukuna. Matslik kehahoiak ja kummaline riietumisstiil jätsid samuti tegelaskujust ebameeldiva mulje. Tegelane tundus labane ja kohati rumal, näitleja oskas oma kõnemaneeridega seda oskuslikult kujutada.

Lauri Mäesepp kehastas karjapoiss Eedot. Selline tegelane, kes oleks võinud etenduses ka olemata olla. Osales etenduse alguses ainult kahes episoodis, vahepeal kadus tema tegelaskuju sootuks ära ja tagasi ilmus alles viimaseks stseeniks. Karjapoisi tegelaskuju eesmärk jäi mulle arusaamatuks, minu jaoks polnud ta isegi humoorikas. Temaga läheb kokku tänapäeva kõnepruugis kasutatav sõna „emo”. Kui selline päriselt ka karjapoiss oleks, siis jookseks kari kohe eri ilmakaartesse laiali. Tegelane jättis sünge ja masendunud mulje. Korra mängis ta ka kitarri ja laulis, aga minu meelest oli see üsnagi ebaprofessionaalne.

Ristmetsa peremehe ja kiriku vöörmünder Taneli rollis oli Jaan Rekkor. Tema meenutas pigem täissöönud ja õllekõhuga soome turisti kui mingit peremeest ning vöörmündrit. Ka riietuseks olid tal ruudulised lühikesedpüksid, T- särk ja botased. Lisaks näris ta ka nätsu. Sellega seostub ka üks minu lemmikstseen. Nimelt oli Ristmetsa peremees jõudnud just Näsnäruda tallu. Ta tervitas perenaist ja too küsis mehelt, et mida ta seal nii kangesti närib. Mees vastas, et nätsu, pakkus ka perenaisele, lisas veel, et see pidavat hästi söögiisu ära võtma. Perenaine ehmus ja keeldus kiiresti, ütles, et talle ikka süüa meeldib. Minu meelest oli see koht väga hästi mängitud, kogu saal naeris. Üldiselt aga ei jäänud näitleja silma mitte millegi erilisega. Tekst oli selge ja arusaadav. Osatäitja mängis oma tegelaskuju hästi välja.

Fatme Helge Leevald kehastas Taneli tütart Tiiut. Vägagi tänapäevane Tiiu, liibuvates pantrimustris pükstes, pidevalt nätsu näriv, edev ja üleolev tegelane. Näitleja ja tegelaskuju sobisid omavahel kokku. Näitleja välimus jättis täpselt vajaliku mulje, sellise tibiliku. Tänapäevane tekst, mis väljendati väga arusaadavalt.

Etenduse kunstnik oli Illimar Vihmar. Lavakujunduse tagaplaanil oli taustaks kaevuvinn. Peamine tegevus toimus lava ees grillinurgas ja selle vastas aiakiigel. Minu jaoks jäi arusaamatuks ringikujuline suur auk lava keskel. See oleks nagu pidanud kujutama sood, kuna kui tegelased sealt üle käisid, tegid nad vastavaid hääli. Samas aga asetses keset seda autorehvidele asetatud karoonalaud. Need kokku jätsid väga segase mulje.

Muusikaline kujundaja oli lavastaja Ingomar Vihmar ise. Muusikaline kujundus jäi arusaamatuks. Kasutatud oli tänapäevast räppi ja popmuusikat. Kuna aga ka etendus ise oli „nagu puder ja kapsad”, siis kasutatud muusika ei jäänud häirima. Lemmikuks jäi näitleja Sten Karpovi poolt räpitud, meile kõigile tuntud laul „Ma vaatan paadist kiikriga”.

Just nagu eespool kirjeldasin, oli etendus minu arvates segane „nagu puder ja kapsad”. Minu jaoks jäi arusaamatuks tegevuse toimumise ajastu, samas oli seda kõike huvitav vaadata. Kõikidel tegelastel oli sees suur huumorisoon, mis pani etenduse korralikult käima ja tegi pealtvaatajatele kaasahaarvaks. Samuti oli kummaline vaadata nende riietumisstiile; kes kandis veneaegseid dresse, kalosse, adidas dresse ning kes tänapäevasemaid töötunkesid, retuuse ja kitsaid teksapükse. Kogu selle krempli juures kõitis see etendus mind siiski väga. Komöödiaid on alati põnev ja huvitav jälgida. Nii mitmekesist etendust polnud ma varem näinud. Samas ei leidnud ma selle etenduse mõtet, ei mõistnud, mida sellega öelda taheti. Seetõttu ei ole see kindlasti parim, mida näinud olen.


Tuuli Vassar, 10.B

 
Bänner


Bänner