Saaremaa Ühisgümnaasium

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

Teatriretsensioon "Antigone New Yorgis"

Saada link Prindi PDF

Antigone New Yorgis

 

Käisin neljapäeval, 27. detsembril Kuressaare Linnateatris vaatamas  Janusz Glowacki näidendit „Antigone New Yorgis“.

Lugu räägib New Yorgis Central Pargis pesitsevatest kodututest, kelle magamisasemeks ei ole enamat kui vaid tühipaljas pink ning varanatuke on pärit pargi prügikastidest. Nende elupäevad mööduvad vaid pingikaaslastega vägijooki pruukides ja prahi hulgast varandust otsides, mida teistele pargi elanikele edasi müüa. Peategelasi on kolm. Venemaalt pärit juudist kunstnik, kes-teab-mis elukutse esindaja Poolast ja Puerto Ricost saabunud naine, kellel, nagu Antigonelgi, on täita oma kohus. Naise armastus suri ära ja viidi saarele, et matta ta koos teiste kodutute ja muidu tühiste kehadega ühte kuhja. Naisele see mõte ei meeldi. Ta veenab oma kaks sõpra keha ära varastama, et see siis pargis maha matta. Mõeldud-tehtud. Kui nad on selle parki tassinud, selgub, et see on hoopis keegi võõras. Aga naine ei saa sellest aru ning armub hoopis ühte elavatest, vene juudist kunstnikku. Kolm saatust, kolm ilmavaadet, kolm maailma. Aga ainult üks park ja pargipink.

Janusz Glowacki on toonud vaatajate ette pildi aktuaalsest probleemist, mille tõelist ulatust enamik inimesi ei hoomagi. Kodutud- see on küsimus,mida ükski inimene parema meelega ei arutaks. Kuid tegemist on ülemaailmse probleemiga, millega tuleks midagi ette võtta. See ei muuda murekohta olematuks, kui sellest lihtsalt mööda vaadata. Janusz Glowacki tõi eelneva mõtte publiku ette, et näidata kui ulatuslikult see meie maailma mõjutab. Eriti kõnetav oli etenduse lõpulause „Igal aastal jääb üks sajast normaalsest inimesest kodutuks ehk siis üks siit saalist järgmiseks aastaks...“ See tähendab, et neid inimesi on palju ja me ei tea kunagi kes võib järgmine olla või millised pöörded me elus ette võivad tulla.  „See näidend on üks naljakamaid ja kurvemaid, mida tean.“ Nii ütles lavastaja Peeter Tammearu etenduse kohta. Minul tekkisid saalis sarnased tunded. Ometi nii traagiline lugu elu hammasrataste vahele jäänud ilmakodanikest, kuid kodutuile omased kõnepruuk ja käitumismaneerid panid tõesti naeru kihistama.

Lava täitsid Kuressaare Linnateatri näitlejad: Lauli Otsar, Markus Habakukk, Jürgen Gansen ja Risto Vaidla, kes on ääretult andekad artistid ning sobitusid oma rollidesse ülimalt hästi. Oli aru saada, et tööd oli tehtud tohutult ja vaeva nähtud päris korralikult.

Jürgen Gansen, kes mängis tükis Venemaalt pärit juudist kunstnikku, suutis suurepäraselt edasi anda kunstnikule omast mõtlikkust, kuigi hiljem tuli välja ka tema äkilisem pool. Ta jäigi mulle meelde oma hea südame poolest. Kuigi ta teadis, et Kirp ta 7 dollarit tuulde lasi, ei saanud ta ülemäära vihaseks, vaid võttis asja mõistusega. Ma tean, et talle käis närvidele portugallase pealetükkivus, kuid ta ei öelnud seda kunagi välja. Seega pean mainima, et kannatust tal jagus. Samuti meeldis mulle tema juures see, et ta oli kohe valmis Anitale appi minema, kui too seda palus ilma, et oleks midagi vastu nõudnud. Tundus, et tema oli neist kolmest  kõige mõistlikum.

Poolast pärit Kirpu kehastas Markus Habakukk, kes jäi mulle meelde oma meeletult pealetükkiva käitumislaadi poolest. Olles siiski täiskasvanud keskealine mees, meenutas ta käitumine pigem pealetükkiva lapse jonni. Tema tegelaskuju tõi hästi välja selle, kuidas igal pool on inimesi, kes püüavad kõigest vaid endale kasu lõigata ja elavad raha nimel. Alguses oli ta Anita vastu külm, võib öelda et eemaletõukavgi, aga kui naine mainis, et tal on raha, oli mees kui takjas ta küljes kinni ja lubas kõike teha. Samas oli ta aga omamoodi kiindunud oma sõpra Sašasse, kelle peale ta küll aeg-ajalt solvus, kuid pikka viha pidamata jälle andeks andis.

Lauli Otsar, esinedes Puerto Ricost saabunud Anitana, oli hästi energiline ja tundus, et naine ei lasknud millelgi oma tuju rikkuda. Näidendi alguses ta oli küll veidi mures, sest tema kallim oli kadunud. Kui ta aga teada sai, et too on surnud, oli ta alguses veidi kurb, kuid selle tunde varjutas suurepärane idee tuua Johni laip parki ja see sinna maha matta. Samuti jäi mulle silma tema naiivsus. Ta oli kindel, et John armastas teda, kuigi minule tundus, et John oli hull, kes ei vestelnud kellegagi rääkimata tunnetest Anita vastu. Hiljem kui Saša ütles kogemata enda ja naise kohta „meie“, arvas Anita kohe, et nad on paar ja hüppas mehele sülle.

Politseinik, keda mängis Risto Vaidla, oli minu meelest kõige igavam tegelane. Etenduse alguses ta rääkis, et tal ei ole kodutute vastu midagi ja luges ette igasuguseid andmeid nende kohta. Rääkides ka kuidas kord riigivastased olid Ameerika lippu põletanud, kuid kodutud rebisid selle neil käest ja hiljem heiskasid selle pargi kohale. Lõpus ta ikkagi võttis kodutud julmalt kinni ja viis nad ära. Lugedes lõpus veel ette statistika sellest, kui palju tavalisi inimesi aastas kodutuks jääb.

Muusikalist osa täitis saksofon, mis andis edasi nii koera haukumist taustal kui ka inimkarjeid. Pill sobis suurepäraselt etenduse taustahelisid mängima. Nootides, mis välja puhuti, oli kuulda nii ängistust kui ka viha ja pettumust, mis käib  tihedalt kokku ühiskonna heidiku eluga. Kuna  Saksofon on väga mitmekülgne pill, võimaldades mängida väga vaikselt ning väga valjult, virtuoosseid käike ning aeglasi pikki noote,  suutis see edasi anda laval nähtavaid tundeid nii hästi, et ka suletud silmadega oleks saanud aimata laval mängitavaid emotsioone.

Lava muudeti pargiks, asetades vasakusse äärde suure pingi, mis kujutas endast juudist kunstniku Saša eluaset ja üldist tegevuspaika. Valgust andsid kaks tänavalampi, mis lõid pargile omase õhkkonna. Nende vahele olid paigutatud ka tulukesed, mis etenduse lõpus hakkasid puna-siniselt vilkuma. Esiplaanil oli suur metallist prügikast, mis sobis ülimalt hästi näidendi teemaga. Pargipingi alla oli pillutud kilekotte, kujutades Saša varanatukest. Alati kui juudil tuli tahtmine Venemaale tagasi minna, korjas ta kotikesed kokku. Hiljem pani aga jälle tagasi, kui Kirp oli mõtte maha laitnud. Teise vaatuse ajaks olid pargipink ja prügikast asendatud nelja suure puust kastiga. Risttahuka kujulised karbid olid valged ja täitsid kirstude osa, mida Saša ja Kirp läksid läbi otsima, et Anita surnud kallim leida ja parki toimetada. Kui väidetav John oli leitud, muutus saal pimedaks ja lava muudeti taas selliseks nagu esimese vaatuse ajal.

Etendus oli minu jaoks vägagi mõtlemapanev, samas huvitav ja humoorikas. Kuna etendus oli ligikaudu kaks ja pool tundi pikk, arvasin, et igavlen juba teise tunni alguses, kuid pean tunnistama, et seda ei juhtunud. Oli küll paar kohta, mis jäid mulle segaseks, kuid näitlejate ehedad emotsioonid ja suurepärane sulandumine oma tegelaskujusse korvasid selle. Etendus andis palju mõtlemisainet ka edaspidiseks ning sain jälle kogemuse võrra rikkamaks.

 

Eva Sagor, 10.A

 
Bänner


Bänner