Lastevanemate kooli loeng 3. veebruaril 2005.a.
Inimestevahelises suhtluses kehtib järgmine põhimõte:
Ise arvame, et anname oma arusaamadest ja tunnetest infot 100%
Tegelikult räägime välja 80%
Kuulaja saab teada 60%
Aru saab meie poolt räägitust 40% ulatuses
Hiljem mäletab sellest 20%
Enamikus keerukates vestlustes on sageli lahkheli selles osas, mis peaks juhtuma või mis juhtus? Kuna inimesed näevad ja saavad asjadest erinevalt aru, siis oleks kõige otstarbekam esmalt selgitada mis täpselt on juhtunud mõlema osapoole meelest.
Komistuskivid sellise arusaamani jõudmiseks on:
- Tõe oletamine- me arvame, et teame; tõlgendame teiste käitumist omast vaatevinklist ja hindame asju oma väärtusskaala järgi.
- Kavatsuste omistamine- me arvame, et teame täpselt teise kavatsusi ega vaevugi asju vaatama tema positsioonilt.
- Süü omistamine- me arvame, et teine osapool on rohkem süüdi kui meie ise. Alati on aga mõlemal võrdne panus konflikti tekkimises.
- Vältimine- me laseme probleemidel jätkuda ja ei sekku nii kaua, kuni jaksame välja kannatada. Siis aga plahvatame äkki väikestegi asjade pärast.
