Lastevanemate koolis
Rääkis psühholoog Sirje Pree:
Lapsepõlv lüheneb või kaob hoopis, sest mänguaega jääb vähemaks. Me paneme oma lapsed liiga ruttu koolilaua taha istuma.
Mehaaniline lugemisoskus on küll omandatav 2-3 aastaselt, kuid pähe tuubitud asjad püsivad meeles vaid paar päeva. Siis ununevad ja neid peab uuesti hakkama õppima. Nii arenevad lõpuks välja ka õpiraskused, sest pidevalt peab uuesti otsast peale õppima hakkama.
Eesti peredes suheldakse lastega vähe, meil on keelud-käsud, piirangud. Kui laps koolist tuleb, küsime: “ Kuidas läks?” Mida me aga tegelikult teada tahame?
Varane noorusiga on 9-14 aastaselt. Seda iseloomustab suur füüsiline areng, kiire kasvamine, mis põhjustab kohmakust. Samas on aga noorel suur sisemine uhkus: ma olen nüüd suur, täiskasvanu! Laps on sellel ajal väga ebakindel.
Noorus on periood, kus inimene peab end vanemaist n.ö. lahti tõmbama. Selle kergendamiseks, mis nagunii tulema peab, teevad nad tihti vanemad ebakõlblikeks, püüavad neid eitada, näidata oma mittemeeldivust. See läheb üle. Vanemal on parim viis see lihtsalt üle elada ja püüda põhjuseid mõista. Tihti on muidugi valus, sest noored võivad olla väga julmad.
Nooruseas on lapsed kui siilid, kuid nad vajavad hellust, lähedust. Seesmine õrnusevajadus on väga suur, kuid nad on ise ka segaduses.
Tunnetevalitsemine selles eas on väga keeruline. Teisi küll kritiseeritakse, kuid ise ei kannata nad mingit kriitikat.
Koolis võivad nad näiteks õpetaja tagasisidet tajuda solvanguna, mõnitamisena. Nende keha on väga tundlik ja õpetaja puudutust võivad tajuda löögina. Sageli reageerivad üle.
Sõprade tähtsus on väga suur, sõpruskond võib lausa muutuda, oluline on kuuluda kampa, ja võimalikult heasse. Grupp on kui peegel, seal kontrollitakse oma atraktiivsust ja sobivust teiste hulka.
Täiskasvanuilt tulnud tagasiside võetakse tegelikult vastu ja töötatakse läbi, sest see on noorte identiteedile oluline. Väliselt nad seda välja ei näita, või kui, siis “ puhivad”.
See vanuserühm on väga spontaanne, nagu piduriteta auto, mis seisma ei jää. Täiskavanu asi on panna pidurid peale.
Hoolimata sellest, et väliselt taotlevad noored suurt vabadust, on nad sisemiselt vägagi piiridest kinni hoidvad, sest see on turvaline. Kui näiteks vanem ütleb selgelt:
“ Mina ei taha, et sa lähed, sest… ( põhjust selgitada!)”, siis noored kuuletuvad hämmastavalt ruttu.
Kui kodused piirid on paigast ära, pole enam võimalik midagi nõuda.
Oleme noorte suhtes sageli ka liiga direktiivsed, ei küsi lapse arvamust ega lase tal seda põhjendada, ja nii ei võetagi meie käske omaks.
Mida tugevam surve, seda tugevam vastupanu. Tekib n.ö. vedruefekt. Käsutäitjaid võime me muidugi kasvatada pidevalt survet avaldades, kas me aga tahame neid kasvatada?
Pekstud laps kardab. Ta õpib varastama, valetama, petma, varjama. See on kaitse. Noor õpib vältima hirmu, ta ei lähe kooli, jätab asju tegemata, valetab jne. Või vahetab seltskonda, satub mõnda negatiivsesse kampa, sest need võtavad vähemalt omaks.
Huvi vastassoo vastu. Iidolid, nn kaugarmastused.
10-14-aastaste seas on sageli kõige rohkem vägivalda: peksmist, kiusamist jm. Tekivad patuoinad, kelle peal elatakse välja pingeid. Patuoinas leitakse siis, kui grupis on sisepinged ja need on vaja välja elada.
Leitakse keegi, kes teistest erineb, ja tehakse ta patuoinaks. Kui ta kohe vastu ei hakka, siis on see signaaliks, et ta võtab rolli vastu. Kui selline protsess on kestnud kaua, on väga raske seda peatada.
Ei maksa enne meedia mõjust midagi rääkima hakata, kui pole järele mõeldud, kes meil tegelikult kodus meediat kontrollib?
Vanema asi on tagada lapse turvalisus, teha mõnikord tema jaoks ebapopulaarseid otsuseid, et last kaitsta. Näiteks minna peole vastu, tuua ta koju, keelata teatud ajal välja minna, eraldada mõningatest kampadest jne.
Näppamisele õhutab lapsi tihti ka lihtsalt suur põnevus, tekib elevus oma proovile panekust ja võimaluse kontrollimisest, kas seda saab teha. Mõned käivad näppamas lausa adrenaliini pärast. Mõnikord võib see olla ka kampa vastuvõtmise katseks.
Noored, kellel on huviringid, harrastused, muud valikud, ei satu kampadesse, sest neil pole seda nii väga vajagi. Satuvad aga need, kellel oma turvalist seltskonda pole.
Kui kõigele sellele, mis noore elus niigi raskusi tekitab, paneme juurde veel traumaatilised kriisid- perekonna lahutus, autoavarii, pereliikme surm, kooli vahetus vm.- siis kõik protsessid võimenduvad veelgi.
Noorusiga on niigi pingeline, nad võivad käitud mõnikord täiesti ettearvamatult. Näiteks võib depressiivne laps muutuda agressiivseks, lõhkuda asju, olla vägivaldne.
Noorte ja laste elu on sündmus, mille ümber on muud asjad. Seosed, mis lapsed-noored sündmuste ja igapäevaelu vahel loovad, on hoopis teistsugused kui meil, täiskasvanuil. Näiteks laps võib lahutust perekonnas tajuda oma süüna ( isa läks ära, sest ma ei söönud putru, kuna see on lapsel meeles viimase asjana enne traumaatilist sündmust).
Lapsed võivad ka mõelda, et vanemad lahutasid, kuna laps polnud piisavalt hea. Võtavad süü enda kanda.
Täiskasvanute maailmaski oleme ikka süüdlasi otsima harjunud ( Kurkse, Estonia), ometi see ei aita, tuleb minna edasi.
Kui ütleme, et ma ei taha sellest rääkida, lööme lukku end ja sulgeme seega kriisi endasse. Kriis on lahendatud siis, kui me saame sellest vaikselt ja rahulikult rääkida.
Oluline on ära kuulata ja lasta rääkida, nii võtame tugevaid emotsioone tekitavatelt kriisiosadelt nende jõu. Meie asi pole anda hinnanguid ega anda ka nõu, sest siis peab inimene hakkama sellele vastu võitlema.
Lapse jaoks on ka kolimine suur kriis: vahetub kodu, kool, sõbrad. Kohanemine uues situatsioonis nõuab palju psüühilist energiat, samuti on suureks kohanemiskriisiks üleminek 5. klassi. Kui kohanemiseks läheb aega pool aastat, on täiesti normaalne.
Raskemate kriiside lahendamine võtab aega aasta või aastaid.
