Saaremaa Ühisgümnaasium

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

Kõne lõpuaktusel

Saada link Prindi PDF

Kõne lõpuaktusel

 

Lugupeetud direktor, head õpetajad, vanemad, sõbrad, külalised.

Täna lõpeb Saaremaa Ühisgümnaasiumi 98. lennu letargiline rännak.

Sel teel oli metsi ja rabasid.

Sel teel oli laukaid ja järvi,

oli hetki kergeid ja vabasid,

palju sinist ja rohelist värvi.

Sel teel on vajutud mõttesse,

Sel teel on leidunud aega,

on öösiti vaadatud lõkkesse

ja päeval on vaadatud taeva.

Sel teel on rõõmusid jagatud,

on mindud lihtsalt et minna,

on lahtise taeva all magatud

ja jahedust tõmmatud ninna.

Me täname kõiki – vanemaid, koolitöötajaid, sõpru -  kes meiega selle matka kaasa tegid, sest ikka oli vaja tagant torkimist, et kõrgeid mägesid vallutada, asjatundlikku suunamist, et õigele teerajale jõuda, lohutavaid sõnu pärast komistamisi ja kukkumisi ning sõbrakätt, et teele sattunud takistustest üle ronida. Tänu teile jõudsime sihtpunkti, et alustada uut rännakut.

Elusalt ja tervelt sihtkohta jõudmine on loomulikult tähtis, aga teekond lõpp-punkti on hoopis olulisem. Ma ei taha mõõta meie teel olekut aastate, kuude, nädalate või päevadega, kuigi hiidlasena on suur kiusatus tõestada meie saarlasest direktorile, et olen võimeline välja arvutama selles koolimajas kolme aasta jooksul veedetud tunnid ja minutid. Ma siiski ei tee seda, sest minu jaoks koosneb meie ühine rännak hetkedest, millest aja möödudes saavad mälestused.

Mõned hetked olid säravad nagu väikesed teemandid. Oi kuidas ma tahaksin panna nad klaaspurki nagu kommid või küpsised ning neid ikka ja jälle maitsta ja nuusutada ning taas naeru lagistada. Teise purki koguksin hetked, mis tõid mulle pisarad silma ja tohutu kurbus tahtis sisemuse lõhki rebida. Ka need hetked on olulised, sest kui me poleks kogenud külma talve jäist kõledust, siis ei oskaks me rõõmu tunda päikselise suvepäeva palavusest. Ilma pimeduseta poleks valgust, ilma nõrkushetkedeta ei tunnetaks me oma tugevust.

Hetkedega on aga see häda, et nad mööduvad kiiresti. Üks viiv, silmapilk ja läinud nad ongi. Ainult meie ise saame nad jälle tagasi tuua ja nende tuhmunud värvi taas särama panna. Meie, 98.lend, teeme seda kindlasti, aga pole mingit kahtlust, et ka teie, head õpetajad.

 

Öeldakse, et kui tahad avastada metsikut loodust, siis ei pea sõitma Aafrika džunglitesse või minema uurima Austraalia savanne, vaid piisab sellest, kui hakkad õpetajaks. Täiendaksin seda mõtet natuke – 98.lennu õpetajaks! Oi millise liigirikka ja andeka seltskonnaga teil õnnestus kohtuda: sportlased, lauljad, tantsijad, näitlejad, muusikud, moekunstnikud, it-spetsialistid, suurepärased joonistajad, bändivennad, väitlejad, etlejad ja muidu targutajad... Ning kuidagi suutsite te meie omamoodi lennule selgeks teha riiklikus õppevakavas nõutava.

Iseäralikud olime ja oleme me tõesti.

Meis algamise lõpp ja lõpu algus,

meis ilu inetus ja inetuse ilu,

meis päeva pimedus ja ööde valgus,

meis jää on soe ja tuli meis on vilu.

Meis igipüsiv paigalt ära nihkub,

mis liikuma peab – paigal püsib kangelt.

Kuid nuttes me ei naera vaikselt pihku,

kui nutame – aus pisar põselt langeb.

Armsad õpetajad, aga nüüd peate te ilma meieta hakkama saama, sest meie lennu Ekke Moorid, Alicid, Nipernaadid, Odüsseused ja Gulliverid jätkavad oma rännakuid. Teie jääte siia, sest ka järgmised 98 lendu vajavad enda kõrvale teiesuguseid eestvedajaid! Liidreid,  krunniga või krunnita,   kellelt lootusetu tehte lahendamisel abi otsida; õlga, mille najal nutta, kui kõik mäed tunduvad ületamatud;  kindla käega suunajaid , kelle abiga kõik õigeks ajaks tehtud saab ning naerukajakaid, kes ka kõige kurvema päeva rõõmsaks muudavad.

Armsad õpetajad, võib-olla läheb mõni teist nagu õpetaja Laurgi klassituppa, jääb tühjade pinkide vahele seisma ja mõtleb: Ära läksid! Ära läksid need, kes küll vahel meelehärmi sünnitasid, aga ometi nii armsad olid. Võib-olla veereb mõni pisargi, sest teie jäite ju maha. Aga me tahame öelda, et ärge meie pärast muretsege. Kui Saaremaa Ühisgümnaasiumi 98.lennu nimel räägib hiidlane, siis võite olla täiesti kindlad, et....

Kord me kaugele-kaugele jõuame välja,

meil on leidmiselaulud ju suul.

Ja ma tean, et me leiame hommikuvälja,

kus on värihein, roosakas tuul!

Aitäh!


Kertu Lehtsaar, 12.A klass

Viimati uuendatud Esmaspäev, 20 Juuni 2016 14:05  
Bänner


Bänner