Saaremaa Ühisgümnaasium

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

Retsensioon raamatule "Lui Vutoon"

Saada link Prindi PDF

Retsensioon pälvis arvustusvõistlusel "Ulakass" põhikooli raames 2. koha.

 

Eneseirooniast pakatavana inimkonna lõpp-peatusesse

 

Armin Kõomägi „Lui Vutoon“

Tuum, 2015

 

Raamatu „Lui Vutoon“ peategelaseks on Lui Vutt. Kuna ta enda lihtsakoelist nime väga ei armasta, meeldib talle ennast Lui Vutooniks kutsuda, otsides sarnasust ühe tuntud moebrändiga. Värskelt majanduskooli lõpetanud Lui valmistub oma esimeseks tõeliseks tööintervjuuks. Kuigi Ülemiste keskuse turundusjuhi kohale on tihe konkurents, siis Lui liigselt ei kiirusta, jääb isegi loetud minutid hiljaks, et tööandjale kustumatut muljet jätta ja kuumal suvepäeval mitte liigselt higistada. Lui üllatuseks ei ole kokkulepitud ajal kedagi kontoris. Ka tema kõnedele ei vasta keegi. Peale mõningast ootamist noormees lahkub. Kui Lui aga ühel hetkel märkab, et ka tipptunnil ei ole linnas liikumas hingelistki, tänavad on täis juhuslikult seisma jäänud autosid ja friikartulid McDonaldsi fritüüris on juba süsimustaks kõrbenud, saab ta aru, et midagi on väga valesti...

„Lui Vutoon“ on reaalsuse piire kompav päevik maailmast, kus vabadus on ühtäkki piiritu, kus ükski seadus sind ei takista ja kus sa võid sõita iga mehe unistuseks oleva hingehinda maksva Bentley´ga, aga millist mõnu sa sellest tunned, kui tead, et oled viimane mees maailmas?

See on võitlus üksinduse ja iseendaga, kus saatus on su enda kätes ja sinu ainsaks kaaslaseks on  pimestavalt kauni kehaga silikoonist nukk. See on lugu, kus kuupäevad, vanus ja staatus ei oma enam tähtsust. Isegi kui sul on vabadus minna ja valida endale kaunis modernne villa Viimsis või korter vanalinnas, siis mis on elu mõte? Selles maailmas käib eneselegi märkmatult peast läbi mõte, miks mina, miks mitte keegi teine, selle planeedi seitsme miljardi enim arenenuma inimahvi hulgast?  Milles olen mina süüdi, et mind niimoodi karistatakse? „Lui Vutoon“ on lugu mehest, kelle suurimaks vaenlaseks kujuneb tema enda mõistus.

Seda arvustust kirjutades leian end arvamuste ja emotsioonide rägastikust. „Lui Vutoon“  on kõigist minu loetud raamatutest kardinaalselt erinev.  Raske on välja tuua miinuseid, sest juba järgmisel hetkel on nendest saanud selle raamatu plussid, ja vastupidi.

Lui seiklused sellel neli ja pool miljardit aastat tagasi tekkinud planeedil on tagasivaatepeeglis sisult õnnetud ja traagilised. Uskumatu fenomen on see, et lugedes sattusin sellele mõttele harva. Raamat on kirjutatud nii uskumatult mahlakalt, tabavalt, kohati nii ironiseerivalt ja humoorikalt, et sellele vastast leida oleks üsna lootusetu. Kõomägi on perfektselt liitnud humoorikuse ja lausa šokeeriva päevakajalisuse, segades selle ülevoolava eneseirooniaga ning kõige lõpuks visanud selle ühte patta loo tegeliku sisuga. Tulemus on üks lugu, mille sarnast teist ei leia ja ei hakka leidma ka tulevikus. Seda juhul, kui Kõomägi muidugi ise mõnda uut teost ei kirjuta. Kahe käe näppudest jääks puudu, kui peaksin kokku lugema need korrad, kui raamatu korraks kinni panin, minutikese kaks endamisi vaikselt naersin, oma mõnuks seda kohta veel uuestigi lugesin ja alles siis jätkasin. Mõneks hetkeks tekkis lausa tunne, et vaatan mõnda aastavahetuse sketšisaadet, kus ükshaaval võetakse läbi kõik ühiskonna valukohad ja naerualused. Autor on seda suutnud teha ilma pildi ja helita, kasutades pelgalt oma rikast sõnavara. On hetki, kui mõtlen, et seda asja ei suudaks paremini kokku võtta isegi oma ala spetsialistid. Olen siiani hämmastuses raamatu autori lausa ülekaalulisest teadmistepagasist, mis sisaldab absoluutselt kõike.  Kõomägi on kõige selle osas tabanud naelapea pihta, isegi täpsemini.

Leidub veel asju, milles see raamat teistest totaalselt erineb. See raamat on mõnes mõttes tõesti kummaline ja ma tunnen, et sellepärast see meeldis mulle, isegi väga. Nimelt heidab lugu lugejale hambusse hetki, millest võib sündida midagi suurt, kuid juba hetk hiljem on see teemaliin maha visatud ja uus juba üles nopitud. Heal juhul ristub peategelane nende liinidega veel uuesti, aga enamjaolt mitte. See on  nagu kirjaniku mäng lugejate kui lollikestega, keda pidevalt saab eksiteele viia, petta ja mingis mõttes pettuma panna. Üks parimaid näiteid siia oleks üks jupike raamatust. Lui on Pärnust tagasi Tallinnasse sõitmas, kui tema auto järsku kütusest tühjaks saab. Niisiis otsustab peategelane oma silikoonist nuku kaenlasse võtta ja astuma hakata. Nad tahavad öösel peatuda majas, mille voodist leiab Lui laiba. See oli hetk, kui mu peast käisid läbi kümned eri lahendused loole. Mul oli tunne, et see on hetk, millest areneb välja raamatu lahendus, Lui saab teada, miks ta siia maailma üksi on jäetud ja mis on saanud teistest inimestest. Aga lehte pöörates saan juba aru, kuidas kirjanik mulle pikka nina on teinud ja omaviisi kergelt muheleb. Nagu võite juba aimata, ei puuduta raamat kordagi enam seda laipa, kes ta oli või miks ta seal oli. Ma arvan, et kellelegi ei meeldi, kui teda ninapidi veetakse, aga see raamat on tõeline erand. Ma lausa armastan seda, kuidas autor lahtisi otsi jätab. See jätab ruumi fantaasiale ja oma mõtetele, mitte ei tekita tunnet, et kõnniksin kui ettetõmmatud joonel, millelt maha astuda ei tohi. Paraku see paljude raamatutega minu silmis nii kipub olema.

Kui lugu üks hetk läbi sai, märkasin enda jaoks midagi huvitavat. Nimelt olin äsja lugenud kolmesajaleheküljelise loo, kus oli vaid üks tegelane. Tihti on minu probleemiks rohkete tegelastega see, et neid läheb ühel hetkel nii paljuks, et kõiki on korraga natuke raske jälgida, samas on väheste tegelastega oht, et lugu jääb igav ja värvitu. Eriti ekstreemne oli kirjaniku poolt kirjutada lugu ühe tegelasega, aga imelikul kombel ei tüüdanud Lui mind raamatu jooksul kordagi ära. Ma pigem isegi nautisin seda, et ühtegi tegelast loo kestel ei lisandunud. Jällegi midagi, millega see raamat vastandub kõigele minu poolt varem loetule.

On veel midagi selle raamatu juures, mis mulle meeldivalt silma jäi. See teos on väga õpetlik ja juhib tähelepanu meie kaasaegse ühiskonna probleemidele, millest me ise tihti aru ei saagi. Nii tundsin minagi, et olen leidnud teatavate teemade puhul uue vaatenurga. Näiteks juhib lugu tähelepanu meie liigsele tarbimisele ja sellele, kuidas me suvalisi tooteid liialt väärtustama kipume. Muidugi ei lao Kõomägi lugejate ette tuimi fakte, vaid peidab oma õpetussõnad teksti ära ja talle iseloomulikult on need ikka pilkavas võtmes. Harivat ja meeltlahutavat raamatut on alati värskendav lugeda. Erandiks ei olnud ka käsitletav teos.

Nagu juba eelnevalt kirjutasin, saavad raamatu plussidest ühel hetkel tema miinused. Nimelt saab seesama minu poolt kiidetud humoorikus loole ühel hetkel saatuslikuks. Umbes viimasel kuuekümnel-seitsmekümnel leheküljel tundsin, et autoril ei tule enam naljad nii loomulikult, jäi tunne, et need oleks kuidagi punnitatud. Vaimusilmas kujutan ette, kuidas kirjanik paberilehe kokku kortsutab ja elegantse kaarega prügikorvi viskab, sest kirjutatud read ei kõlanud hästi. Kõomäe tausta uurides selgub, et varem on ta silma paistnud enamasti novellide ja lühijuttudega ning see annab raamatus tunda. Ta on lugu enda loomusele vastaselt veidi liialt venitama hakanud. Kõige halvem soov, mis lugeja peas tekkida saab, on soov, et raamat juba läbi saaks, sest lugu on lõppfaasis seisma jäänud. Olenemata kõigist emotsioonidest, mida see raamat mulle pakkus, tundsin seda tunnet lõpulehekülgedel ka mina. Raamat olekski võinud ilmuda lühiloona.

„Lui Vutoon“ on üks omamoodi raamat. See on lugu, mis armastab käia rada, mida teised käia ei julge. Eesti ühiskonnalt on raamat saanud väga erinevat vastukaja, seega kohandaksin siinkohal ümber ühe tuntud vanasõna: raamatu ilu on lugeja peas ja silmades. Tegu on Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse esikohatööga ja pälvis seepärast ka minu tähelepanu. Igaüks peab ise leidma vastuse küsimusele, kas see raamat seda auhinda ka väärt oli. Alati ei ole igale küsimusele vastust, nagu antud raamat mulle õpetas ning seepärast jätan siinkohal otsa lahtiseks. See ei ole raamat, mis kõigile meeldiks ning iga lugeja saab küsimusele alles siis vastuse, kui ta on raamatu kätte haaranud. „Lui Vutoon“ ja Armin Kõomägi on nimed, mis kindlasti tähelepanu väärivad.

Karl Hendrik Tamkivi, 9.B klass

 

Viimati uuendatud Pühapäev, 19 Juuni 2016 21:45  
Bänner


Bänner