Saaremaa Ühisgümnaasium

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

Arvustus raamatule "Leningrad"

Saada link Prindi PDF

Arvustus võitis 2016. aasta retsensioonivõistlusel Ulakass põhikooli arvestuses eripreemia.

 

Esimene armastus keset II maailmasõda

Paullina Simons „Leningrad“

Varrak, 2014

 

Iga inimene kogeb kord elus esimest armastust - meelierutavat tunnet, kui kõhus hõljub miljoneid liblikaid ning suunurki on lausa võimatu allapoole suruda. Kuid mis saab siis, kui esimene armastus satub sinu teele keset tohutut sõjakeerist, kus keegi ei ole kaitstud ning kus miski pole püsiv?

 

Aasta oli 1941. Raamatu peategelane Tatjana Metanova (Tanja) oli just saamas 17-aastaseks, kui Hitleri väed tungisid Nõukogude Liidu territooriumile, purustades kõik neile ettejääva. Tema kaksikvend Pavel (Paša) saadetakse kiirelt poistelaagrisse Tolmatševosse, et kaitsta poissi mobilisatsiooni eest. Kogu ülejäänud pere: isa, ema, vanem õde Darja (Daša), vanaisa, vanaema ja Tatjana jäävad aga kuldkollasesse Leningradi Punaarmee võidukuse peale lootma.  Noorel ja naiivsel tütarlapsel tuleb ootamatult lapsepõlv maha jätta ning karmi reaalsusega silmitsi seista.

 

Üsna pea kohtab Tatjana  Aleksander Belovit (Šura), Punaarmee leitnanti, kelle mehelikkus tüdruku sinisilmse mõttemaailma pea peale keerab. Ei lähe kaua, kui Tatjana mehesse kõrvuni armub ning ka noormees preilisse südamepõhjani kiindub. Aleksander oli neiu jaoks midagi uut. Midagi täiesti uut. Midagi seninägematult uut. Ootamatult tuleb aga välja, et lisaks Tatjanale on Aleksandrist sisse võetud ka neiu vanem õde Daša ning tekkinud armukolmnurgale lisandub peagi  leitnandi hea sõber Dimitri, kes omakorda Tatjanasse kohutaval kombel kiindub. Ma ei teagi, kuidas seda olukorda nimetama peaks, aga tühiasi see kindlasti ei ole. Tatjana ei taha oma vanema õe südant murda. Õigemini on see tema jaoks lausa vastuvõetamatu, sest just Daša on Tanjale kogu tema elu peamiseks eeskujuks olnud, tema eest hoolitsenud ning teda armastanud. Kuidas saaks Tatjana õe usaldust reeta? Aleksander oli valmis Daša ilma pikema jututa maha jätma, kuid Tatjana sõnul kaotaks mees sellega ka noorema õe.

 

Kogu raamatu vältel ongi  läbivaks teemaks kahe õe vaheline suhe. Daša oli kogu varasema elu Tatjanat kritiseerinud ning seitsmeaastase vanusevahe tõttu lapsikuks pidanud. Tegelikult tegi ta seda ka nüüd, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkas Daša tegelikkust mõistma – Tatjana ei olnud enam laps. Vahepeal tundus lausa, et just Daša oli see, kes sõda liiga sinisilmselt võttis. Vaenuaeg mõjutab absoluutselt kõiki, kuid proovile paneb ta eriti noorimaid. Sõda oli Tatjanast naise teinud. Õdede suhte panevad kõikuma mitmed ärevad sündmused, kuid lõpuks koidab neile mõlemale, kui tähtsad nad teineteisele päriselt on.

 

„Armastus tähendab olla vastu armastatud“ - Aleksander Belov

Iga sõnavahetus Tatjana ja Aleksandri vahel oli midagi erilist. Need olid nagu väikesed pärlid keset sünget ja tõsimeelset lugu. Raamatut lugedes tahtsin noorte vestlusest iga sõna meelde jätta, et mõnel nukral hetkel neid meenutada ning omaette naeratada. Ma tõesti neelasin lehekülgi, mis olid pungil hoolivusest, teineteise kuulamisest, mõistmisest ja armastusest. Uskumatu, kuidas raamatu autor suutis isegi sedalaadi hetked, kus Tatjana ja Aleksander lihtsalt teineteise kõrval vaikides jalutasid, niivõrd eriliseks muuta. Esmapilgul olid Tanja ja Šura kaks ühel lainel inimest, kes kokku said. Kes tundsid vajadust trammis teineteise kõrval istuda, teineteisega kokku puutuda, teineteist naerma ajada. Kes vajasid teineteist, õnne ja noorust. Aegamööda tekkis aga lämmatav vajadus teineteisega koos olla isegi siis, kui koosolemine tähendab vaid ühes ruumis vaikides pilkude vahetamist.

 

Aleksander oli äärmiselt abivalmis. Ta aitas Tatjanal pere toiduvarusid täiendada ning tänu oma elukutsele sai ta Metanovitele ka vettpidavatest rindeuudistest pajatada, millest tavakodanik ei tohtinud teada. Kui aga sakslased Tolmatševosse jõudsid, valdas peret pidev hirm ainukese poja, Paša pärast. Kogu perekond kartis poisi pärast kohutavalt ning isa uksele koputas viinakurat. Nii otsustaski Tanja oma kaksikvenda Luuga lähistele otsima minna. Seal leiab Tatjana end keset pommisadu, miinivälju, haavatuid ning laipu. Paša oli aga igaveseks läinud.

 

Ma ei kujuta ette, mis tunne võib olla oma lähedast sõtta saata. Hüvastijätt, mis võibki jääda viimaseks ja tihti jääbki. Sõjast tulevad tagasi väga vähesed, kuid kodustel on alati mõni lootusekübe. Keegi neist ei lase lähedastest lahti enne surmateate saabumist. Peale uudise pärale jõudmist mattub aga kõik leinaloori alla. Igaüks pereliikmetest tunneb ennast väikestviisi süüdi, kuid mida oleksid nemad teha saanud? Just see ongi situatsiooni juures kõige hullem. Teadmine, et sa ei oleks saanud midagi teha, et olukorda muuta, kuid süütunne säilib sellegipoolest.

 

Siinkohal märgin ära, et sõjaline tegevus oli üpris detailselt ära seletatud ning ümberringi toimuvast sai kirjeldatu järgi küllaltki hea kujutluspildi maalida. Õigem oleks vist öelda kohutava kujutluspildi, sest Luugas toimuv oli kõige košmaarsem vaatepilt, mida Tatjana eales näinud oli.

 

Leningradi naastes läheb olukord linnas aina hullemaks. Varutakse toitu, kleebitakse aknaid kinni, Ermitaažist viiakse maale välja – inimesed valmistuvad kõige hullemaks. Õige pea saabuvad sakslased ja piiravad Leningradi peaaegu täielikult ümber. Edasi lähevad elutingimused aina karmimaks. Alustades toidunormide kehtestamisest ja raudtee sulgemisest ning lõpetades elektri, vee ja ka suupoolise puudumisega. Elu Leningradis muutub väljakannatamatuks.

 

Minu generatsioonil on olnud õnn sündida rahu ajal. Keegi meist ei tea, mis on sõda ning mis sellega täpselt kaasneb. Just sellised raamatud nagu „Leningrad“ aitavad noortel mõista tolle aja negatiivseid ja positiivseid külgi. Sõjaaeg on tõesti ülimalt kohutav. Massiliselt inimesi kaotab oma lähedasi iga päev. Antud raamatus tekib olukord, kus hing leinab minoorselt, kuid keha on liiga nõrk, et ennast väljendada. Kaotusvalu on inimeste sees vangis. Kõigele nimetatule vaatamata on mul tekkinud tahtmine just sel ajal elada. Tolleaegne armastus tundub mulle palju ehtsam ja tähenduslikum. Vähemalt mulle mõjus see raamat nii. Lisaks kujunes minus ääretu huvi Eesti ajaloo ja oma esivanemate vastu. Aina rohkem leian ennast mõtisklemas, kuidas minu esivanemad II maailmasõja ajal elasid. Kuidas mõjutas sõda nende igapäevaelu? Mul tekkis lausa jonnakas tahtmine lugeda oma 100-aastase vanavanema eluloo kohta sarnast raamatut, kuid kahjuks pole see võimalik. Nüüd avastan ennast alatasa oma vanemate ja vanavanemate mineviku kohta pärimas. Arvan, et minevikust huvitumine on üks meie põlvkonna puudujääkidest. Tänapäeva noored lähevad nüüdisajaga niivõrd kergemeelselt kaasa, et nad unustavad uurida mineviku kohta siis, kui see veel võimalik on. 50-aastasena, kui tekib vastupandamatu tung oma juuri otsida, ei ole meil enam kelleltki möödunud aja kohta pärida. Siinkohal soovitangi noortel ajaloolisi romaane lugeda ning „Leningradist“ on väga hea alustada.

 

Ausalt öeldes kirjutan ma antud arvustust juba teist korda. Seda sellepärast, et kui ma raamatuga esimest korda lõpule jõudsin, olin loost niivõrd lummatud, et ma ei saanud mitte üht sõna arvutisse trükitud. Siinkohal oleks vist hea iseenda naiivsust mainida, kuid ma ei välista mõtet, et tegemist on tõepoolest imetlusväärse raamatuga. Teisel korral suutsin raamatut natuke kainema pilguga lugeda, et puude tagant metsa näha.

 

Mulle tõesti meeldis see raamat. Ma pole kunagi varem ühtegi ajaloolist romaani lugenud, kuid pärast antud raamatu lugemist sain aru, kui erilised sedasorti raamatud on ning otsin üsna pea  endale veel sarnast lugemist. Soovitan antud raamatut kõigile. Arvan, et selles on midagi igale vanuseklassile. Raamatus peab ju midagi ebatavalist olema, kui ma ei suuda jõululaupäevalgi millestki muust kui „Leningradist“ mõelda.

 

Jutta Loviisa Juht, 9.B

 

 

Viimati uuendatud Teisipäev, 17 Mai 2016 08:04  
Bänner


Bänner