Saaremaa Ühisgümnaasium

  • Suurenda kirja suurust
  • Vaikimisi kirja suurus
  • Vähenda kirja suurust

Groteskne ääremaastumine

Saada link Prindi PDF

 

Groteskne ääremaastumine

 

Mihkel Mutt „Eesti ümberlõikaja“

 

Fabian, 2016

 

Mihkel Mutt on liigirikka eesti kirjandusbiotoobi Hunt Kriimsilm, kelle erinevate ametite üleslugemiseks tuleks seitse ilmselt veel omakorda seitsmega korrutada. Mutt on Eesti eluolule nagu Oru Pearu Andresele – kirjanik, kes on oma konservatiivse, kohati isegi sapise ühiskonnakriitikaga pinnuks tagumikus elust võõrandunud poliitikutele, ihnetele ärihaidele ja vaimselt mandunud magalarajoonlastele, kuid kelle iroonilise kirjapiitsata ei oskakski me ilmselt oma atra enam eesmärgistatult seada. Nii on ka „Eesti ümberlõikaja“ prohvetlik maksahaak igale lugejale ja ka kõigile neile, kes seda raamatut kunagi kätte ei võta. Mutt on eesti kirjanduse tagatoa hall kardinal, kelle tõmmatavad niidid küündivad paberilt palju kaugemale.

Vallamaja seinal ei ripu juba veerand sajandit punalipp, viljapõllul ei välgu enam sirp ega tehases vasar, kunagine üleliiduliselt kuulus pappkastivabrik on suletud, raudteerööpad vanametalliks müüdud ja Alam-Kolkaküla inimestest tühjaks jooksnud. Selline on Muti väike Ida-Euroopa mudel, kus eluseierite tiksumise on halvanud hammasrataste vahele sattunud läänelik süllesadanud vabadus, ning mille südame viimseks rütmiks on Valeeri baaris kummutatud õlleklaaside kõlin. Selles Brüsseli silmis stagneerunud ja lootusetult rongist mahajäänud provintsis otsustab kohalik giid Rähn ennast vaimselt britiks ümber lõigata, proovides unustada viimse kui kübeme eestlusest, et mitte enam päevagi olla „päris-eurooplaste“ naerualune. Globaalse migratsioonikriisi laineharjal surfates pritsivad näkku eurobürokraatia tõttu rolli kaotav rahvuslus ja traagilis-absurdne mannetu väikekodanlus – selline ongi „Eesti ümberlõikaja“, andmata lõpuni aru, kes keda tegelikult ümber lõikab.

„Eesti ümberlõikaja“ on Mutile omaselt lausa lihast ja luust läbilõikavalt irooniline - seda teost saab kas üdini vihata või iga keharakuga armastada. Nagu kuivanud kadakavihaga nüpeldab autor Eesti depressiivseid väikeasulaid ja paberipõrgusse mattunud elukaugeid eurosaadikuid. Seigad Alam-Kolkaküla argipäevast panevad silmad vett jooksma – ühe naerust, teise nutust, sest iga rida on lausa valusalt täpne, võttes ainest meie endi keskelt. Pildikesed ääremaiste tegemiste tragikoomiksis on üksühele elust maha joonistatud, olgu selleks siis oma ainsa lehmaga FIE-ks hakanud vallasant või provintsist sirgunud diplomaat, kelle suurimaks hirmuks on Eestisse tagasipöördumine. Kogu ülevürtsitatud absurdsuse juures ei vala Mutt ühtegi osapoolt häbiga üle, vaid laseb igal tegelaskujul oma lugu jutustada täpselt nii, nagu too õigeks peab. Kolmanda isikuna tõmbab suu paratamatult muigele tõsiasi, et ükski karakter teoses ei mõista, kui magusalt ühiskond ka tema üle tagaselja irvitab. Alam-Kolkaküla nimetab enda soikuvajunud perifeeriat õndsa südamerahuga Baltimaade Norraks, kuid Muti sõnum võitleb visalt just enda kirjutatud ridade vastu. Teose kulgedes aina intensiivsemalt „nuga lugeja kõrile surudes“ küsib kirjanik täiesti uue tähenduse omandanud trafaretse küsimuse: „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?“. Ülim agarus on vahel ogarus, ülim iroonia vaimne suurpuhastus – vähemalt sellise lahenduse Mutt välja pakub.

Hoolimata radikaalse vormi ja mäsleva sõnumiga karastatud koorikust, peitub teose tuumas midagi palju tüünemat. See miski on Muti siidpehmelt lendlev eesti keel, mida lugedes ei soovikski kunagi lõpetada. Esseistile omaselt on kirjaniku keeleline pädevus filigraanne ja laitmatu, kuid samas ei ole autor peljanud eksperimenteerida sõnadega, mis rikastavad veelgi meie niigi rammusat keelevaramut. „Eesti ümberlõikajat“ lugedes jääb aina enam mulje, et vahest ongi satiiriline ja pilkav eesti keel veel kaunimgi, kui ta on seda paljutunnustatud ajaloolistes romaanides või isamaaluules. Tammsaarelikult pikkades ridades on igal sõnal peenhäälestatult täpne roll, kuid ometi ei jäta Muti sõnakasutus suhu pingutatud või teeseldud järelmaiku. On imekspandav, kuidas kogu oma kompleksuse ja võõrsõnade rohkuse juures suudab romaan kõige ehedama keeleiluga lummata. Rida-realt autori seatud sõnakompveke sisse kugistades tekib teatud määral haiglane sõltuvus – vajadus teksti järele, mida tõenäoliselt keegi peale Muti eesti keeles paremini paberile panna ei oskaks.

Püüdes siinkohal „Eesti ümberlõikajat“ vormiliselt või žanriliselt klassifitseerida, põrub pea juba mitmendat korda vastu lootusetuse seina. Tugeva narratiivita romaanipikkune följeton, mida dekoreerivad väljavõtted Shakespeare`i näidenditest, ning mis tõmbab üle-euroopalisele migratsioonikriisile paralleele Lääne-Rooma langusega, ei lahterdu oma tüübilt vist tõesti ühelegi olemasolevale riiulile. Nii ongi Mutt kokku klopsimas päris oma raamatukappi, millel asetsevad teosed on lugejale abivahendiks ja katalüsaatoriks, et mõelda ebamugavatele teemadele. Argine absurdsus rajab tee etnilistele probleemidele, mis kulmineerub eksistentsiaalset kriisi vaagivate põhimõtteliste küsimustega. Ilmselt taotluslik keskse karakteri, tegevuspaiga ja loo puudumine on autoripoolsed ettevalmistused lugeja vaimseks läbiklobimiseks, loomata ühtegi mugavat nurgatagust, mille taha ebameeldivate tõsiasjade eest peitu pugeda. „Eesti ümberlõikaja“ narratiiv on Muti poolt seatud mõttelennule kõigest tagasihoidlik suflöör, tõeline lugu hakkab ennast lahti rullima alles lugeja peas, vaimselt piinates ja lõhestades päevi, lausa nädalaid.

Mihkel Muti kaskadöörlik köielkõnd lõõpiva iroonia ja karmi tõsiduse piirimail, on „Eesti ümberlõikaja“ näol saanud edukalt ulja jätku. Sundides lugejat lausa pealetükkivalt pilku raamatust tõstma, end ümbritsevat kriitilisema pilguga vaatama ning mõtisklema rahvusluse tuleviku üle üldisemalt, suudab teos sisemuses tekitada tohutu elunälja, vajaduse teisiti elama hakata. „Eesti ümberlõikaja“ on tragikoomilises kuues teravalt kriitilise sõnumiga raamat, mille lugemine on kohustuslik külm dušš Euroopa rahanisade küljes rippujaile, kõigile teistele aga rangelt soovituslik.

Karl Hendrik Tamkivi, 12.C

Viimati uuendatud Neljapäev, 11 Aprill 2019 17:10  
Bänner


Bänner