KOHTUMINE ANTON HANSEN TAMMSAARE JA CARL ROBERT JAKOBSONIGA

Teisipäev, 22. august. Kell 7.30 asub kooli eest teele buss, mis on peale korjanud SÜG-i eesti keele ja ajalooõpetajad ning veidi ka muud lõbusat rahvast (huvijuhid näituseks). Sõidu peaeesmärk – Vargamäe.
Kõik läheb libedalt, kuni Läänemaal veidi enne Kirblat kostub bussi alt vali pauk. Nagu selgub, on ühe tagumise ratta rehv otsustanud lõhki minna. Ega´s midagi, tuleb otsida koht, kus viga parandada, ja selleks osutub sobivaks Kirbla poe esine plats. Ja nii, täiesti ootamatult, saab meie reisikese esimeseks vaatamisväärsuseks Kirbla pood koos selle ümber tiirlevate uduse silmavaatega kodanikega, kes üksteist õrnalt lillekeseks kutsuvad ning kelle seas meie seltskonna ilmumine parajat elevust tekitab.
Kui bussijuhil sõiduvahend teekõlblikuks putitatud, jätkame sõitu Järvamaa suunas. Läbi Rapla ja Türi, riivates Paidet, jõuame vihma trotsides lõpuks pärale. Mis ootab meid ees? Kes Vargamäel käinud, see teab: kirjanik Anton Hansen Tammsaare isatalu, mille ta oma “Tõe ja õiguse” läbi surematuks on kirjutanud. Oma loomingus on Tammsaare jäädvustanud ka kodupaiga inimesi (“Tõe ja õiguse” peategelaste prototüüpideks olid tema oma vanemad ja lähimad naabrid). Selle soode ja rabade vahel peituva talu, mis kannab Tammsaare-Põhja nime, ostsid kirjaniku vanemad 1872. aastal. Siin sündis 1878.a. tulevane kirjanik ning jäi kogu oma noorukiajaks isataluga tihedalt seotuks. Nüüd asub siin Tammsaare muuseum, kus korraldatakse ka näitusi ja näitemänge.
Noor daam (gümnasist), kes pakub end teejuhiks, on meie elukutsest kuuldes küll silmnähtavalt ehmunud (ega pole kerge õpetajatele giidiks olla, eriti eesti keele õpetajatele kirjanikust rääkides), kuid kogub end kiirelt ja tutvustab lahkelt kogu hoonetekompleksi: vana aita, rehielamut, uut elumaja, mis täidab muuseumi ülesandeid jm. Ainus hoone, mis säilinud kirjaniku isa kätetööna, vana ait, sisaldab mitmesugust kraami, mida taluperel vaja läks: riidekirste, silgutünne, rotilõkse, saani ja muud tarvilikku. Järgmisena astume sisse rehielamusse, mis aidaga võrreldes on üsna noor. Vana rehielamu hävis 1945.a. tulekahjus, taastati see 1973.a. originaalilähedasena. Rehielamu keskseks ruumiks on rehetuba, mis täitis nii köögi, pesemisruumi kui viljakuivatuskoha ülesannet. Rehetuba ümbritsevad kaks kambrit, kus söödi, magati ja tegeldi käsitööga, ning rehealune, mis mahutas põllutöövahendeid ja oli sügiseti viljapeksukohaks.
Mööda omapäraste roigasaedadega ümbritsetud karjateed jõuame saunikute majakesteni, mis, olles küll väikesed, olid siiski varustatud eluks vajalikuga. Üle välja paistab võimas 200-aastane tamm. Kunagi olla neid tammesid mitu olnud ja nende järgi saanudki talukoht endale Tammsaare nime, mis omakorda inspireeris Anton Hansenit endale kirjanikunime võtma.
Vaadanud üle tänapäevase kiigeplatsi, seame sammud uue elumaja juurde, mille ehitas Tammsaare vend. Tegelikult pole see nii uus midagi, ehitatud 1930.aastail, ja seega vanem praegusest rehielamust. Majas, kus 1958.aastast asub Tammsaare muuseum, võib imetleda vanu fotosid ja mööblit, pilku püüab ka kirjaniku vahakuju, mis üsna realistlikult mõjudes kätt fotoaparaadi järele küünitama sunnib. Enne bussi astumist heidame veel viimase pilgu mitte ainult Tammsaare kodule, vaid ka naabri majale. Seal elab siiani Oru Pearu (tegelikult küll tema reaalselt elanud prototüübi) otsene järeltulija, kes samuti Pearu nime kannab.
Vargamäe seljataga, ootab meid ees Kurgja – Carl Robert Jakobsoni näidistalu Vändra lähedal Pärnumaal. Jakobson (1841-82) oli edumeelne mees, poliitik, rahvavalgustaja (andis välja ajalehte Sakala ja mitmeid õpikuid), üks armastatumaid rahvusliku liikumise juhte ning ka põllumees. Näidistalu rajas ta selleks, et olla teistele talupidajatele eeskujuks ja õpetajaks. Kõik näidistalu hooned on ainulaadsed, olles valminud Jakobsoni enda projekti järgi. Jakobson, kes noorelt suri, ei jõudnud kõiki oma unistusi taluga seoses ellu viia, kuid vähemalt on tema pärand säilinud (esialgu ta perekonna, 1948. aastast muuseumitöötajate hoole all). Muuseumi ruumikas peahoones, mis oli ehitatud perekonna elumajaks, asub Jakobsoni elu ja tegevust tutvustav väljapanek. Muu hulgas võib ühelt stendilt lugeda kooliinspektori märkust Jakobsoni kohta (Jakobson jõudis oma lühikese elu jooksul ka koolmeistri ametit pidada), et see lapsed liiga targaks õpetanud, mis muidugi väga kahtlane oli – äkki hakkavad eestlased veel isevalitsuse vastu mässama. Ega eestlane ju midagi muud teadma pea, kui seda, kuidas nurisemata tööd teha ning isakest tsaari ja mõisahärrat kiita.
Talumuuseumi hoonete vahel jalutades satume lauta. See ei ole elusolenditest tühi, nagu ühe muuseumi puhul oodata võiks, vaid on koduks õige mitmele lehmale. Jakobsoni muuseumi teebki eriliseks see, et tegemist on tegutseva taluga, kus tegeletakse karjakasvatuse ja põlluharimisega. Lisaks lehmadele peetakse ka lambaid, hobuseid, kanu ja kalkuneid. Tagasiteel bussi möödume viljapuuaiast ja köögiviljapeenardest ning astume sisse ka veskisse, mille kõrvalruumis asuv vanaaegne leivaahi ainult vaatamiseks ei ole – aeg-ajalt küpsetatakse seal ka leiba. Nagu Vargamäelgi, korraldatakse ka Kurgjal kõiksugu üritusi, mistõttu väärivad need kohad korduvat külastamist.
End kokku korjanud, sõidame läbi vihmasabina kodu poole. Nüüd ei jää üle muud, kui järgmise aasta augustit ja uut sõitu oodata. Meie tänu kuulub õppealajuhataja Linda Liivamäele, kes meie reisi korraldas. Loodetavasti võtab ta vaevaks järgmiseks korraks koos uue ja huvitava reisisihiga ka parema ilma organiseerida…

Eesti keele ja ajaloo ainesektsiooni nimel Merje Oopkaup