ESMAABI ANDMISE JUHEND

KINNITATUD
SÜG direktori
“10.”veebruari 1998 a.        
käskkirjaga nr 24-T


SAAREMAA ÜHISGÜMNAASIUMI
ESMAABI ANDMISE JUHEND


1.  ÜLDSÄTTED

1.1.  Peamine eeldus esmaabi andmisel õnnetusjuhtumiste korral on tegutsemiskiirus, 
leidlikkus ja abistaja oskused.
1.2. Õige esmaabi andmiseks peavad SÜG-i kõik TÖÖTAJAD tundma inimese organismi ehitust ja talitlust.
1.3.  Õnnetuspaigal esmaabi korraldades tuleb:
1.3.1.  esmalt õnnetus- või avariipaik üle vaadata;
1.3.2.  teha kindlaks kannatanu seisundi ohtlikkus ja anda esmaabi eluohtlike
vigastuste korral;
1.3.3.  selgitada välja kannatanu võimalikud kaasnevad vigastused ja anda abi
nende osas.
1.4. Kunagi ei tohi loobuda abi andmisest ja pidada kannatanut surnuks hingamise, südametegevuse ja pulsi puudumisel. Ainult arst võib otsustada, kas niisugune kannatanu on surnud või ei ole.

2.  ÕNNETUSKOHA ÜLEVAATUS

Õnnetuskoha ülevaatusel tuleb igal abistajal kiiresti selgitada järgmist:
2.1. Kas õnnetuskohale jäämine kannatanut ei ohusta (põlevad esemed,plahvatuse või varingute oht, mürgised gaasid jne.).
2.2.  Kas kannatanu kiire väljatoomine õnnetuskohalt on vajalik ja võimalik.
2.3.  Kas TÖÖTAJA on esimene abistaja õnnetuskohal.
2.4.  Kas TÖÖTAJA on ainuke abistaja õnnetuskohal või on kohal ka teisi abistajaid ja
 missuguste oskustega nad on.
2.5.  Milline on kannatanu vigastuste liik ja raskusaste.
2.6.  Kas kannatanuid võib olla rohkem kui üks.
2.7.  Kus ja millises asendis on vigastatud isikud.

3.  ELUOHTLIKUD SEISUNDID

3.1. Esmase tegevusena õnnetuskohal tuleb abistajatel kiiresti ja õigesti kindlaksmäärata kannatanu seisund.
3.2.  Liikumatult lamava kannatanu puhul tuleb veenduda kas ta elab või on surnud.
3.3.  Kui abistaja on kannatanu seisundi kindlaks teinud tuleb tal tegutseda alljärgnevalt:
3.3.1.  hingamisseiskuse korral tuleb viivitamatult alustada kunstlikku hingamist;
3.3.2.  südameseiskuse korral tuleb viivitamatult alustada südamemassaazi;
3.3.3.  tugeva välise verejooksu puhul tuleb see kiiresti sulgeda;
3.3.4.  soki esinemisel viivitamatult alustada selle ravi.
3.4. Kui kannatanuid on õnnetuskohal mitu, tuleb neid kõiki esmajärjekorras kontrollida eluohtlike seisundite suhtes.

Tugeva verejooksuga kannatanut tuleb abistada esimeses järjekorras.

3.5. Kui tugev väline verejooks esineb mitmel vigastusel, tuleb esimesena abistada arteriaalse verejooksuga kannatanut, alles seejärel neid kannatanuid kellele tuleb asetada rõhkside.

4.  KAASNEVAD VIGASTUSED

4.1. Eluohtlike seisukordade kindlakstegemise  ja esmaabi andmise järel tuleb kindlaks teha kannatanu kaasnevad vigastused, nende põhjus, liik ja raskusaste.
4.2.  Esmalt tuleb selleks küsitleda kannatanut valude suhtes.
4.3.  Seejärel tuleb kohelda vigastatut hästi ettevaatlikult ning jälgida tema reaktsiooni
( valukarjed, oigamine, näo tõmblemine jmt.).
4.4.  Luumurdude selgitamiseks tuleb abistajal kontrollida kannatanu jäsemete liikuvust
samal ajal tema reaktsiooni.
4.5. Verejooksude ja haavade avastamiseks tuleb abistajal avada kannatanu pigistavad rõivad vältides seejuures järske liigutusi.
4.6. Igal juhul tuleb abistajal vältida nii kannatanu liigjahtumist kui ka tema ülekuumenemist.
4.7. Seejärel tuleb anda kannatanule esmaabi vastavalt tema vigastuste liigile ning teha ettevalmistusi tema transportimiseks raviasutusse.

5.  KUNSTLIK HINGAMINE

5.1. Kõige efektiivsemaks kunstliku hingamise võtteks on suust suhu või suust ninna hingamine, kus abistaja puhub oma hingeõhku kannatanu kopsudesse.
5.2. Suust suhu või suust ninna hingamise abil on võimalik saavutada mistahes teise tuntud meetodiga võrreldes suurimat kannatanu kopsude täitumist.
5.3.  Enne kunstliku hingamise alustamist tuleb: 
5.3.1.  kannatanu asetada selili mingile kuivale esemele;
5.3.2.  avada suu ja kontrollida kas suuõõnes ei ole võõrkehi;
5.3.3.  suuõõs ümber sõrme mähitud taskuräti või muu puhta riidega puhastada.
5.4. Kui hingamisteed on vedelikuga täidetud, tuleb kannatanu kõhuli pöörata ning paari tugeva käelöögiga lülisamba abaluude vahelisse piirkonda hingamisteed tühjendada ja alles seejärel suuõõs eelmärgitud viisil puhastada.
5.5. Pärast suu puhastamist tuleb painutada pea taha ja tõmmata alalõug eemale. Kui suu on kõvasti kinni, tuleb hammaste vahele paigutada puidust pulk ja lõug lahti kangutada.
5.6. Täielikulihaselõtvuse korral vajub keel tavalise seliliasendi puhul neelu ja suleb ülemised hingamisteed. Kunstlik hingamine on pea niisuguse asendi juures mistahes meetodit kasutades täiesti tagajärjetu.
5.7. Ülemiste hingamisteede avamine on võimalik saavutada kui pea tugevalt kuklasse painutada ning laskuda põlvili kannatanu pea kõrvale.
5.8.  Abistajal tuleb sügavalt sisse hingata ja puhuda jõuga kannatanu suhu.
 
5.9. Sissepuhumisel peab abistaja suruma tihedalt oma suud vastu kannatanu nägu selliselt, et katta oma suuga kogu kannatanu suu ja oma näoga kinni suruda kannatanu nina.
5.10.  Õhu sissepuhumisel peab kannatanu rindkere märgatavalt tõusma.
5.11.  Pärast sissepuhumist tuleb abistajal tagasi tõmbuda ning sisse hingata.
5.12.  Kui abistajal ei ole võimalik täielikult haarata kannatanu suud, tuleb õhku tema
kopsudesse puhuda nina kaudu, sulgedes samal ajal tihedalt kannatanu suu.
5.13. Õhu sissepuhumisel nii kannatanu suu kui nina kaudu võib kasutada marlit või taskurätikut.
5.14. Sissepuhumine peab toimuma 10-12 korda minutis ( s.t. iga 5-6 sekundi järel) kuni kannatanu hingamise taastumise või arsti saabumiseni.
5.15. Kunstliku hingamise tegemisel ei tohi lubada kannatanu jahenemist ( mingil juhul ei tohi teda jätta niiske maa peale, samuti kivi- või metallpõrandale jne.). Tingimata tuleb kannatanule alla panna midagi sooja ja katta ta keha ka pealtpoolt. 
5.16. Kui kannatanul pulss puudub, tuleb organismi elutegevuse säilitamiseks ( vere ringvoolu taastamiseks), olenemata südametegevuse seiskumise põhjusest, üheaegselt kunstliku hingamisega kannatanule ilmtingimata teha ka südame massaazhi.
5.17. Südamemassaazhiks tuleb kannatanul vabastada rindkere rõivastest ja võtta ära vöörihm.
5.18. Abistajal tuleb laskuda põlvili kannatanu kõrvale ja paigutada oma peopesa koos teise käega rindmiku alumisele kolmandikule ning rõhuda kannatanu rinnale, seejuures kehaga kaasaaidates.   
5.19. Rõhumine peab toimuma kiire lükkega ja mingil juhul ei tohi rõhuda alla rindkereäärt pehmetele kudedele.
5.20. Rinnakule ( s.t. alumistele roietele ) tuleb rõhuda intervalliga umbes üks kord sekundis ja pärast iga tõuget tuleb abistajal jätta käed veel umbes 1/3 sekundiks surveasendisse.
5.21. Kuna rõhumine rindkerele raskendab rindkere laienemist sissehingamisel, tuleb õhku kannatanu kopsudesse puhuda rõhumise 4 vaheaegadel või spetsiaalse pausi ajal, mille abistaja peaks tegema iga rindkere rõhumise 4-6 korra vahel.
5.22. Kui abistaja tegutseb üksi, tuleb tal pärast 2 - 3 sügavat sissepuhumist rõhuda 15-20 korda kannatanu rinnakule, seejärel taas sisse puhuda jne.
5.23. Täiskasvanud kannatanul võib masseerida südant selliste rindkeretõugetega 60 - 70 korda minutis.
5.24. Kui abistajaid on mitu, peab vähemkogenud abistaja tegema kunstlikku hingamist.
5.25. Mitme abistaja korral tuleb õhu sissepuhumine ajaliselt ühte viia rinnakule rõhumise lõpetamise hetkega või siis katkestada südamemassaazh õhu sissepuhumise ajaks ( umbes üheks sekundiks).
5.26. Südamemassaazhi efektiivsuse põhiliseks tunnuseks on kannatanu arterite seinte tuikamine igal rinnale rõhumisel.
5.27. Kunstliku hingamise ja südamemassaazi õigel tegemisel tekivad kannatanul järgmised elustumise tunnused:
5.27.1.  näo värvus paraneb, muutudes sinakashallist roosaks;
5.27.2.  tekivad iseseisvad hingamisliigutused, mis muutuvad esmaabi jätkamisel 
järjest korrapärasemaks;
5.27.3. silmaterad kitsenevad, mis näitab kannatanu aju küllaldast varustatust hapnikuga.
5.28. Kannatanu nõrgad sissehingamised ei tohi mingil juhul abistajale anda alust kunstliku hingamise katkestamiseks. Sel juhul tuleb õhu sissepuhumist alustada üheaegselt kannatanu iseseisva sissehingamisega.
5.29.  Kannatanu pulsi kontrollimiseks tuleb massaazh 2 - 3 sekundiks katkestada.
Kui pulss säilib, on see südame töötamise tunnuseks.
5.30. Mistahes põhjusel esmaabi andmise katkestamine kasvõi väga lühiajaliselt võib tuua kaasa pöördumatuid ja parandamatuid tagajärgi.

6.  TRAUMAATILINE  ŠOKK

6.1. Raskete traumadega kaasnevad tugevad valud, suur verejooks ja koelaguproduktid võivad tekitada kannatanul traumaatilise šoki.
6.2.  Traumaatilisel šokil on järgmised tunnused:
6.2.1.  kannatanu on teadvusel;
6.2.2.  ilmneb kas ülemäärane rahutus või täielik apaatsus;
6.2.3.  nahk on külm, kahvatu ja niiske;
6.2.4.  hingamine on kiire ja ebarütmiline;
6.2.5.  pulss on kiire ( üle 100 löögi minutis ) ja seejuures nõrga täitumusega;
6.2.6.  silmaavad laienevad.
6.3.  Šoki vältimiseks või esmaabi andmiseks tuleb abistajal:
6.3.1.  peatada kiiresti verejooks ja taastada viivitamatult elutähtsate keskuste
verevarustus;
6.3.2.  tõsta üles kannatanu vigastamata jäsemed ja suruda neist käe või
sidemetega veri keha suunas;
6.3.3. anda kannatanule valuvaigisteid ning märkida seejuures üles ravimi nimetus, manustamise aeg ja hulk;
6.3.4. luumurdude, suurte haavade ja põletuste korral lahastada vigastatud kehaosa;
6.3.5. kui kannatanu on teadvusel ja vigastatud ei ole tema siseelundid anda kannatanule juua kuuma magusat teed, mineraalvett või soolalahust ( 1 tl. soola 1 liitri vee kohta);
6.3.6.  kui pulss suurtel arteritel puudub, hingamine lakkab ja silmad laienevad
alustada viivitamatult elustamist;
6.3.7.  transportimisel kannatanut pidevalt jälgida ja vältida tema soojakadu;
6.3.8.  kutsuda tingimata kiirabi.

7.  KANNATANULE ASENDI KINDLUSTAMINE

7.1. Abistajal tuleb kindlustada kannatanule võimalikult mugav asend, et mitte põhjustada talle täiendavat valu.
7.2.  Kannatanule sobiva asendi valikul tuleb eelkõige vältida otsest päikesekiirgust,
kuuma, külma, niiskust ja müra.
7.3. Kannatanule asendi kindlustamisel tuleb ta võimaluse korral vabastada pigistavatest riietest.
7.4.  Võimaluse korral tuleb leida kannatanule rahulik ja varjuline koht.
7.5.  Lülisamba vigastuse kahtluse korral tuleb teadvusel olev kannatanu asetada selili
kõvale alusele.


7.6.Vaagnaluumurru kahtluse korral tuleb kannatanu asetada selili kõvale alusele, jalad painutada põlvedest ja eemaldada teineteisest.
7.7. Peavigastuse korral tuleb teadvusel olev kannatanu, kes ei ole šokiseisundis asetada lamama tõstetud peaga kannatanule mugavasse asendisse.
7.8. Rindkerevigastustest tuleneva hingeldamise korral asetada kannatanu poolistuvasse asendisse.
7.9. Kõhuvigastuste korral tuleb kannatanu asetada selili veidi tõstetud peaga asendisse ja jalad painutada põlvedest. Sisemised verejooksud - šoki esmaabi.     
7.10. Näo ja nina-neelu põletuste korral tuleb tingimata tõsta kannatanu ülakeha veidi kõrgemale.
7.11. Šokis olev kannatanu tuleb asetada lamama kõvale alusele, pea madalamal ning tõsta jalad veidi kõrgemale.
7.12. Teadvusetu kannatanu tuleb asetada püsivasse küliliasendisse.

8.  KANNATANU TRANSPORTIMINE

8.1.  Kannatanu on transporditav järgmistel juhtudel:
8.1.1.  hingamisteed on puhastatud ning hingamine on vaba ja küllaldane;
8.1.2.  südametegevus on olemas;
8.1.3.  haavade, verejooksude ja luumurdude korral on juba antud esmaabi;
8.1.4.  tugevad valud on likvideeritud;
8.1.5.  on alustatud šokivastast ravi.
8.2.  Kannatanu paigutamisel transpordivahendile tuleb tingimata:
8.2.1.  anda tema vigastuste laadile kõige sobivam asend;
8.2.2.  välistada täiendavate vigastuste teke kannatanu tõstmisel;
8.2.3.  kanderaamile asetatud kannatanu tõsta transpordivahendisse pea ees.
8.3. Raskelt vigastatu juures peab transportimise ajal tingimata viibima tema seisundit pidevalt jälgiv saatja.

9.  ELEKTRILÖÖK

9.1. Esmaabi andmist elektrilöögi puhul tuleb alati alustada kannatanu lahutamisega vooluringist.
9.2. Selleks tuleb seadeldis, millega kannatanu on kokkupuutes võimalikult kiiresti vooluvõrgust välja lülitada, arvestades seejuures järgmist:
9.2.1.  kui kannatanu viibib kõrgel, tuleb tingimata tarvitusele võtta abinõud, 
mis teeksid kannatanu voolu alt vabastamisel tema kukkumise ohutuks;
9.2.2.  tuleb arvestada, et masina, seadme või mehhanismi väljalülitamisel võib kustuda ka elektrivalgus.
9.3. Kannatanu vabastamiseks elektrivoolu juhtivatest osadest või juhtmest tuleb kasutada ainult kuivi rõivaid, köit, lauda ja muid kuivi ja elektrit mittejuhtivaid esemeid.
9.4. Isoleerimata ei tohi pinge all olevat kannatanut puudutada. Enne kui haarata kannatanul riietest, tuleb abistajal tingimata isoleerida oma käed. Selleks võib kasutada näiteks kuiva riiet.
9.5. Enese isoleerimiseks võib astuda ka kuivale lauatükile või mõnele teisele elektrit mittejuhtivale alusele.
9.6.  Olenemata isoleerimisest tohib kannatanust kinni haarata ainult ühe käega.

9.7. Elektrivoolu all olevale kannatanule lähenemisel tuleb abistajal vältida eluohtlikke nn. sammupinge tekkimist. Selleks tuleb kannatanule läheneda väikeste sammudega või koguni jalad koos hüpates.
9.8. Kui kannatanu eraldamine elektrijuhtmest on raskendatud, tuleb juhtmed kuiva puitvarrega kirvega läbi raiuda.
9.9. Tingimata tuleb arvestada,et ka peale elektriliini väljalülitamist võib selles küllaldase mahtuvuse korral säilida inimelule ohtlik laeng, mistõttu ainult liini kindel maandamine tagab ohutuse.
9.10.  Kohalikud põletushaavad kannatanu nahal tuleb katta steriilse sidemega.
9.11. Üldiste kergete nähtude esinemisel tuleb tagada kannatanule eelkõige rahu, panna ta lamama ning vajaduse korral anda valuvaigisteid, südamevahendeid ja ravimeid.
9.12.  Üldise raske seisundi puhul tuleb:
9.12.1.  koheselt alustada kunstlikku hingamist ( töötava südame korral
kunstliku hingamise tagajärjel kannatanu seisund paraneb - normaliseerub nahavärv, ilmub tajutav pulss ning tõuseb vererõhk);
9.12.2. teadvuse taastamisel anda kannatanule rohkesti juua, katta ta soojalt ning anda südamevahendeid;
9.12.3. südametalituse puudumisel teha kunstlikku hingamist paralleelselt ka südame kaudset massaši.
9.13. Seejärel tuleb kannatanu ilmtingimata ja kiiresti haiglasse toimetada, kuna tema seisund võib paari tunni pärast järsult halveneda.

10.  HAAVAD JA VEREJOOKSUD

10.1. Haavadesse võivad kergesti sattuda haavatekitaval esemel, tolmus, pinnases, abistaja kätel või sidumismaterjalil asuvad mikroobid,
10.2. Haava mustumise vältimiseks tuleb abistajal enne haava kinnisidumisele asumist oma käed seebiga puhtaks pesta. Kui seda teha pole võimalik, tuleb sõrmed puhastada jooditinktuuriga.
10.3. Kui sidepakki ega marlisidet mingil põhjusel käepärast ei ole, tuleb mähise tegemiseks kasutada puhast riiet.
10.4. Esmaabi andmisel haavade korral tuleb kinni pidada järgmistest nõuetest:
 10.4.1. haava ei tohi puutuda pesemata kätega;
 10.4.2. haava servad ja ümbruse nahk tuleb töödelda joodiga või mõne teise  antiseptilise lahusega. Joodi ei tohi mingil juhul valada haava sisse;
 10.4.3. haavast ei tohi eemaldada sinna sattunud võõrkehi;
 10.4.4. kõhuõõnde ei tohi tagasi suruda sealt välja langenud siseelundeid.
10.5. Kapillaarse, venoosse ja väikese arteriaalse verejooksu korral asetada steriilne rõhkside, tõsta jäse kõrgemale.
10.6. Arteriaalse verejooksu korral:
 10.6.1. suruda veresoon käega vastu luud kinni (haavast südame pool);
 10.6.2. asetada pöördsulgur
 10.6.3. küünarliigese või põlveliigese piirkonnas suruda arter kinni sideme-   rulliga, fikseerides jäseme maksimaalses painutusasendis.
10.7. Sellises asendis tuleb jäse kinni siduda kannatanu keha külge.
10.8. Kui jäset liigesest painutada ei ole võimalik (näiteks luumurru korral), tuleb tugeva verejooksu korral kogu jäse kinni tõmmata pöördsulguriga.
10.9. Zgutina on kõige parem kasutada rätikut, laiemat riiet.
10.10. Enne pöördsulguri paigaldamist tuleb vigastatud jäse üles tõsta.
10.11. Pöördsulgur asetatakse õlavarre või reie kõige kehalähedasemale osale.
10.12. Jäset ei tohi liiga tugevasti pöördsulguriga kinni siduda. Pingutada võib ainult kuni verejooksu lakkamiseni.
10.13. Pöördsulgurit ei tohi peal hoida kauem kui 1 tund. Pärast selle aja möödumist tuleb pöördsulgur iga tunni järel 5 kuni 10 minutiks ära võtta, et anda kannatanule võimalus valust puhata ja võimaldada jäsemele mõningast vere juurdevoolu.
10.14. Enne pöördsulguri äravõtmist tuleb sõrmedega suruda kinni see arter, mille kaudu veri haava voolab. Seejuures tuleb pöördsulgur vallandada aegamööda ja vähehaaval.
10.15. Haav tuleb katta steriilse sidemega.
10.16. Suurte haavade ja arteriaalse verejooksu korral tuleb vigastatud jäse lahastada.
10.17. Kannatanule tuleb anda valuvaigisteid.
10.18. Ninaverejooksu puhul tuleb kannatanu asetada istuma, pea ette, kuklale külma, avada kaelus, panna ninajuurele või ninale külm kompress ja sõrmedega ninasõõrmed kokku suruda. Ninasõõrmetesse tuleb panna tükk steriilset vatti või marlit, mis on niisutatud vesinikülihapendiga.
10.19. Verejooksu puhul suust tuleb kannatanu asetada külili lamamisasendisse ja tingimata võimalikult kiiresti raviasutusse toimetada.

11. PEAVIGASTUSED

11.1. Iga peavigastusse tuleb suhtuda äärmiselt tõsiselt kui sellega kaasneb:
 11.1.1. teadvuse kadu;
 11.1.2. pearinglemine;
 11.1.3. iiveldus või oksendamine;
 11.1.4. mälulünki;
 11.1.5. vere eritus suust, ninast või kõrvast;
 11.1.6. silmavigastusi;
 11.1.7. nägemis-, kuulmis- või haistmishäireid;
 11.1.8. silmade piirkonnas verevalumid.
11.2. Peavigastuste puhul tuleb abistajal eelkõige kindlustada kannatanu hingamisteede läbitavus. Vajaduse korral tuleb teha kunstlikku hingamist ja tingimata kontrollida silmaava reaktsiooni.
11.3. Esmaabi andmisel peavigastuste puhul tuleb:
 11.3.1. võtta ettevaatlikult kannatanult peast peakate;
 11.3.2. lükata kannatanu pea ja selja alla kõva laud;
 11.3.3. puhastada suuõõs kui selleks on vajadus;
 11.3.4. kui esineb ajuaine väljalangemist haavast, tuleb see katta ettevaatlikult    
            sidemega, ümbritseda vattmarlirõngaga ja lõdvalt fikseerida;
 11.3.5. võtta tarvitusele eelpoolkirjeldatud šokivastased meetmed;
 11.3.6. kindlustada kannatanu pea liikumatus kokkukeeratud teki jmt. abil.

12. PÕLETUSED

12.1. Põletuse sügavust ja kliinilist pilti aluseks võttes eristatakse põletuse kolm järku:
 12.1.1. punetuslik (I);
 12.1.2. villiline (I);
 12.1.3. epitermise kärbuslik põletus (II);
 12.1.4. naha kõikide kihtide ja sügaval paiknevate kudede nekroos e.kärbus  (III);
12.2. Esmaabi andmise korral on väga oluline eemaldada koheselt põletust esilekutsuv tegur.