Vikerkaare lõpus...

Kelly Talvistu 11B

                                                           

Meie tänapäeva teadus üritab meeleheitlikult selgitada, et vikerkaared tekivad tänu päikese, vihma ja valguse murdumise koosmõjule, kuid ometi on see kõik vaid vandenõu, et piirata meie arusaama sellest, mis maailmas tegelikult toimub.

Tõde, mida meie eest kiivalt varjatakse, on aga siiski mõnedele hoolikalt valitud inimestele teada. Nimelt asub iga vikerkaare otsas üks saar ja sellel saarel on kool. Kool, kus õpivad väikesed kangekaelsed punapead- härjapõlvlased.

Kool ise on nagu kool ikka. Valge maja, neli korrust, maja taga staadion ja üks suur roheline kast- kullahariduskeskus. Seespoolt on klassiruumid maalitud rõõmsates punastes, oranžides, kollastes, rohelistes, sinistes ja lillades toonides. Koolivormiks on loomulikult tumerohelised poolpüksid, sama karva jakk ja must kõvakübar. Mis muu?

Õppeained, mida see haridusasutus oma tibatillukestele külastajatele pakub, on aga normist päris kaugel. Noorematelt õpilastelt oodatakse täies mahus keeruliste nahatöö ja kingaparandamise kursuste läbimist. Ka on neil kohustuslik ära õppida see üdini maagiline oskus ilmuda inimese vaatevälja kaugeimasse serva täpselt nii kauaks, et see inimene oma terves mõistuses kahtlema jõuaks hakata.

Vanemad õpilased, kes on omandanud eelnimetatud oskused, võivad hakata õppima juba ametialaseid süvendatud oskuseid: seda, kuidas kolme soovi täitmisest kõrvale hiilida ning inimestele sellega võimalikult palju halba tekitada; kuidas oma kullapotti täpselt nii ära peita, et inimene, üritades seda leida, sohu ära upub ja nii edasi.

Muidugi ei ole kõik selles koolis ka päris vikerkaarevärviline: kohal peab olema kell 6, et alustada hommikuse kullaloendusega. Kes tunnis hoolega tööd kaasa ei tee, võib sussiga mööda pead saada, ja kui sul on olnud ebaõnne kasvada pikemaks kui kooli seadused lubavad, pead sa lahkuma ja alustama tööd gnoomina, misjuhul on alati oht lõpetada mõne inimese aias kaunistusena.

Eelviimase klassi õpilastel lasub iga-aastane kohustus kasvatada endale mingi eelnevalt kokkulepitud teema järgi pügatud habemed. Habemete tutvustamine, näitamine ja nendega seotud etendused on kuulsaks saanud nii noorte kui ka täiskasvanud härjapõlvlaste seas üle terve maa. Neid hakatakse planeerima juba kuid enne ürituse algust, kusjuures ideede arvestamisel loeb ikka see, kellel kõige rohkem sõpru on. Või pikim habe. Habeme pikkus on noorte härjapõlvlaste seas eriti tähtis. 

Kui aga juba korra kooli lõpetanud, ei jää noorel härjapõlvlasel muud üle kui hakata omale tööd otsima. Lihtlabane kingaäri, kuigi traditsiooniline, on aga oma populaarsust kaotamas. Üritatakse ronida ühe saapaga poliitikasse või mütsiservaga miniarvutitehnoloogiasse. On levimas ka uus liikumine, mille alusel härjapõlvlased peaksid asuma maailma üle võtma, et täita oma püha kohustust – inimkonna üle valitseda.

Inimesed ise, oma teadmatusest, väidavad, et vikerkaare lõpus on pott kullaga. Omamoodi on see isegi tõsi, haridus on see kõige väärtuslikum kuld. Ja pealegi kannab iga õpilane üldiselt endaga koolis kaasas ka piisavalt puhast kulda, et mõne inimräppari kael raskuse all looka tõmmata.



Tagasi