Vanaisa elukogemused

Joosep Preedin, 10A



Kord, kui ma veel väike olin, võtsime emaga ette reisi. Mina, juba viiene, ja vend, kes oli kolm, läksime emaga Tartumaale vanaisale külla. Esialgu oli kõik uus ja huvitav. Ka bussisõit, millest ma kuigi palju ei mäleta. Meeles on see, kuidas ema ütles, et ma aknast välja vaataksin, sest Saaremaal selliseid künkaid ja looklevat maastikku ei näe.

Eredalt on meeles, kuidas väljusin bussist ja nägin suurt ja uhket bussijaama ja seal ringi liikuvaid inimesi. Emal vapralt käest kinni hoides pressisime end rahvamassist läbi ja jalutasime asulast välja. Nimelt on alevikust vanaisa majani oma kaks kilomeetrit. Tollal tundus see maa hirmsalt pikk. Ere päike lagipähe paistmas, rühkisime ikka edasi ja edasi. Ühtäkki märkasin kõrgusesse tõusvat viita. Küsisin emalt selle tähendust. Ema seletas, kuidas autojuhid seda märki nähes peavad kiirust alandama, sest nad on jõudnud asulasse, kus elavad inimesed ja kui autojuhid kihutavad, võib õnnetus juhtuda. Niipea, kui ema oli lõpetanud seletamise, liikusid meie poole kõrvuti kaks suurt puuveo veoautot. Üks sinine jutt üritas mööda sõita teisest samavõrdsest. Kanged poisid olid – kumbki alla ei andnud. Nii kihutades liikusid nad otse meie poole. Õnneks jöudis ema teha kõrvalpõike, lükates meid teelt hoopis kaugemale.

Jõudnud vanaisa majani, läksime uksest sisse. Mäletan suurt kööki, tuld pliidi all, supipotti pliidi serval, tervet seina, mis oli täis roheliste ustega kappe, raadiot, mis mängis köögilaual, külmkappi, mis nurrus üsna valjusti. Vanaisa aga polnud kuskil. Suur mees saadeti välja vaatama, äkki on vanaisa seal toimetamas. Leidsin vanaisa SAUNA juurest askeldamas. Märganud mind, tuli ta tuppa, käsutas mind ja venda jalamaid sauna. Niisiis läksid kolm saunakaru sauna poole. Terve saunaskäigu aja õpetas vanaisa kõik sauna „reeglid“ mulle selgeks. Vihtles ta mind hoolega, ise sealjuures öeldes: „Kõikide Sinu tehtud ja tegemata pattude eest. Et tervis ikka tuleks ja oleks!“ Sel ajal ma ei mõistnud ta õpetussõnu ja tarkusi, kuid nüüd, mil kõigest aru saan, talitan tema õpetussõnade järgi.

Alati, kui keegi lastest peale sauna köhatas vöi aevastas, käsutas vanaisa ta kohe endaga koos uuesti sauna vihtlema. Veel praegugi, kus vanaisa enam meid öpetamas pole, mõtlen saunas käies alati, kuidas tema käituks. Vahel, kui väsimus tapab ja saunas olla enam ei jaksa, ei suuda ma saunast ära minna, kuna tuleb meelde see, kuidas vanaisa ütles, et saun ilma vihata on hullem kui õlu ilma alkoholita (seda ütles ta muidugi täiskasvanutele, aga minusuguse rübliku kõrvad olid kõikjal). Seega võtan viimasedki jõuvarud kokku ja nüpeldan end laval mehesti.



Tagasi