Unenägude võlu

Liisi Trave, 11B

                                                           

See paik oli minu kindlus, minu kodu, minu turvapaik. See paik pani mind tundma tõelisena, see paik oli midagi teistsugust. See paik oli minu..

Käänulise, kiirevoolulise jõe kaldal elan mina — Lilli. Minu maja ei ole just suur, kuid siin leidub kõike, alustades lambipirnidest ja muudest elektriseadmetest, lõpetades vanaisa auto mootorijuppidega. Maja on kaetud sammaldunud puiduga ning katus on valmistatud kõige suurtematest kuusekäbidest, mis iial kuskil kohata võib. Minu kodukoha teeb ilusaks just selle ümbrus- kullakarva maapind, tuhande-aastaste draakonipuude allee, kuhu jäälinnud oma pesa rajavad. Nagu ma juba mainisin, jõgi, mis on käänulisem kui ükski tee, selgem kui ükski taevas, puhtam, kui ükski allikas ja sellle jõevool on äärmiselt kiire, seega paadiga sõites ei ole vaja ei aerusid ega mootorit. Vesi, mis voolab selles veatus jões, on raviva toimega: siin on ravi saanud pea kogu meie  maa inimesed ja ka loomad. Jõe kaldad on kaetud tiheda, erksavärvilise lillevaibaga. Lilled varieeruvad siin sinilillidest ja piibelehtedest rooside ja liiliateni. Ja muide, ka minu nimi — Lilli — tuleneb sellest lillede ja ka liiliate rohkusest siin jõekaldal. Siinne õhk on äärimiselt puhas, sest siin pole autosid. Nimelt, kui mul on soov kaugemale minna, kui jalad kanda suudavad, siis ma astun oma maagilisele samblavaibale, mis viib mind kuhu iganes ma soovin. Tavaliselt ma seda vaipa ei kasuta, kuna mul puudub igasugune soov lahkuda oma lemmikpaigast. Mis veel selle ümbruse ilusaks teeb, on pilvitu taevas ja päike on nii suur ja nii lähedal, et katsu või käega. Vahel, kui igav hakkab, mida juhtub loomulikult väga-väga harva, jalutangi päikesele, kuna see on ju nii lähedal. Sellega aga on selline asi, et ma pole kunagi päris jõudnud sinna. Ma ei muretse, sest kunagi ma ikka jõuan, lihtsalt ta on siiamaani minust kiirem olnud, kuid küll ma ta üle kavaldan! Ja pealegi, miski siin maailmas pole võimatu ja teostamatu. Peale selle, et mu kodu nii ilus on, ei hakka siin peaaegu mitte kunagi igav. Alati on midagi teha, alati on kellegagi rääkida või mängida või hoopis jõevoolu nautida. Samuti on mul siin palju sõpru: peale minu kallite inimeste — minu pere — on siin eranditult kõik minu sõbrad, mis välistab igasuguse tegevusetuse. Ma soovin, et ma ei peaks siit kunagi lahkuma ja..

„Lilli, ärka üles! Aeg on lasteaeda minna!“



Tagasi