Mälestusi lapsepõlvest

Marju Lember, 10A

                                                           

Olen siiani laps, kuid enam mitte nii lapsemeelne. Vanusega on tulnud kohustused, probleemid ning elu ei ole enam nii muretu ja lõbus, kui oli kümme või rohkem aastat tagasi. Vahel on hea meenutada lapsepõlves tehtud lollusi ja siis nende üle naerda. Antud hetkedel need muidugi naljakad ei olnud, sest vanematele sai korralikku peavalu põhjustatud. Olin paras pätt.

Esimesena meenub õnnelik õnnetus, kui oli sünnipäevaks juhuslikult saanud pisikesed linnukujukesed, mida oli võimalik traatide abil igale poole kaunistusena kinnitada. Mina kui uudishimulik väike laps kasutasin neid pisikesi linnukesi muuks. Nimelt pistsin kujukeste küljes asetsevad traadiotsad pistikupesasse, ise seal mõnda aega uurides ja puurides, kuni paugu ja sähvatuseni, millele mu ema peale sattus. Ise jäin õnneks ühte tükki ja asi piirdus kõigest tahmaste näppude ja suure ehmatusega, nii emale kui mulle. Ohutusest ei teadnud ma sel hetkel veel midagi, kuna olin kõigest viiene.

Pool mu lapsepõlvest möödus vanaema juures, siis palju olen korda saatnud ka seal. Kuna vanaema juures olid 10aastat tagasi veel suured vett täis radiaatorid, millel oli keeratav kraan küljes, siis juhtus üsna mitu korda, mil minu pisike käsi radiaatorini küündis ja selle lahti keeras, kinni enam mitte. Ise läksin rõõmsa meelega allakorrusele vanaema juurde kööki. Ei teadnud sel hetkel veel oma tegude tagajärgi, kuni hetkeni, mil ülevalt korruselt hakkas vett alla nõrisema. Tuba oli üleujutatud, vanaema meel paha ning minule pakkus kõik see vaid nalja. Mäletan seda juhtumit selgelt, kuigi olin väike. Olen taolist tempu teinud samas eajärgus veel paar korda.

Meenub ka hetk, kui käisime perega Palamusel laadal. Olin suur laatade külastaja ja üheltki laadalt ei puudunud võimalus hobusega sõita. Alati oli kuskil paar suurt poni või hobust, kus minusugused põnnid said selle suure eluka seljas ratsutada. Mina olin alati eesotsas ja tegin alati mitu tiiru. Tavaliselt maksis see 5 krooni ja ema rahakott oli laada lõpuks alati tühi. Kuna hobused hakkasid mulle selle päeva lõpuks nii tohutult palju meeldima, siis nõudsin ema lausa põlvili, et me ühe hobuse endale koju viiks. Anusin ja palusin, kuid ema laitis mu mõtte maha ja koju jõudsin pisarad silmis ja tuju mitmeks päevaks rikutud. Ma ei mõistnud, miks ema ei lubanud mul hobust endale võtta. Mõte omaenda hobusest tundus nii ahvatlev ja sellel päeval olin ema peale südamepõhjani solvunud.

Pisikese päti sees peitus ka põline looduslaps. Olen maal, mere ääres üles kasvanud. Palju aega veetsin väljas mängides või siis vanaisaga merel olles. Mu vanaisa oli suur kalamees ning alati võttis ta mind kaasa. Ma ei kartnud suuri laineid ega vara ärkamist. Vanaisal oli suur tumeroheline paat, millel olid vanad peaaegu mädanenud aerud, ent ei takistanud merele minemist. Vahel ärkasime isegi kella viiest hommikul, pakkisime vajalikud asjad ja läksime käsikäes mere äärde, sõudsime kaugele ja veetsime mitu rahulikku tundi laial merel, maa vaevu paistmas. Vestitaskus oli vanaisal alati suupill, mida ta aeg-ajalt jälle mängis, põhiliselt tundmatuid viisijuppe. Vahel rääkis niisama juttu, pajatas oma seiklustest, mis ta ise noorena ette võttis, jutustas oma sõjaväes veedetud ajast või lihtsalt elust endast. Kala me väga ei saanudki, kuna kalasaak Orissaare lähedal pole kunagi hea olnud. Vähese kalasaagi korvasid aga head tunnid merel, sest elu jooksul olen just vanaisalt palju õppinud.

Lasteaiaaastaid ma hea sõnaga ei meenuta, kuna mulle ei meeldinud seal. Kasvatajad olid kurjad ning sõpru mul seal esialgu ei olnud. Kohanemisega oli raskusi ning käisin seal vaid aasta. Põhilise aja veetsin koos vanavanematega ning olen sealt saanud oma lapsepõlve parimad mälestused.



Tagasi