Maja nagu iga teine

Robi-Jürgen Algo, 11B

                                                           

Kuressaare linnas on üks täiesti tavapärane maja. See on kusjuures nõnda tavaline, et paljud sinna vast veel sattunud ei ole ega pole seda ehk näinudki. Hoonel on turvaaken ja viis raamitatud ust. Jalamatile ei ole vaja koputada, vaid võib kohe julgesti aknast sisse astuda. Olles majja sisenenud, leiame end pööningult. Ruum on hästi valgustatud ja hubane. Näeme vanni, kappi pesemata nõude jaoks ja voodit. Vannis on neli tekki, padi ning padja peal iga endast lugupidava eestlase öökapiraamat, Hannes Vanaküla “Maagia alustalad. Kakskümmend ülekandeliini”. Voodi all on šampoon, seep, käsirelv ja muud hügieenitarbed. Suundume trepikotta.

Trepist üles minnes jõuame keldrisse. Siin on massaažilaud, massöör, kummut ja dušikabiin. Külmkapp on harjumuspäraselt paigutatud dušikabiini kõrvale. Toal on, nagu ikka, neli lage ja põrandat ning sein. Peaks ära mainima, et majas puuduvad keskküte ja veevärk, see-eest on aga kööki äsja paigaldatud saun ja vihmutid. Sinna pääseb imelihtsalt: tuleb minna kolm korda trepist alla, sõita liftiga kaks korrust ülespoole, astuda uste vahelt välja, seejärel sõita sama liftiga kaks korrust allapoole, kolm korda trepist üles ja põigata kõrvaltuppa.

Köögis ripub põrandal lamp ja laes ilutseb vaip. On ka kaks kappi. Ühe seest kostub mingi heli: kui kapiuks lahti teha, mõistame, et sinna on peidetud magnetofon. Kõlaritest kostub vilepilli saatel unelev meeshääl: “… ise läksid ja sind nägin uksepilus / see, mis nägin, oli väga-väga ilus… ” – Jaani maailmareisijärgne meenutus Markost. Teise kapi sees magab titeroosa kass, kellel on suus sigaret. Siiski olgem mureta, sest kapis on suitsuandur – piiks-piiks ja raha tuleb.

Kui leiaks aega mõnest uksest välja vaadata, võiks näha vaadet õide puhkenud taevasse, mille all sinendab aed ning eemal võib märgata loksumas kaunist, puhast ning vetikavaba Pensionäriranda. Aias on aga diivan, mille taga on televiisor. Teleriekraanilt vaatab vastu Kanal 2-e läbi ajaloo enim nähtud saade, reklaamipaus. Eemal põõsaste sees asub roheline kanister, mille sees komposteerub hunnik määrdunud riideid, ja selle kõrval pesumasin, mis peseb puhtaks prügi. Jätkame ringkäiku majas sees.

Astume üle aknaläve sahvrisse. Seintel on piim, leib, sai, mitut eri sorti puuvilju ning vaakumkarpides eesti rahvustoit, Ärma talu kabatšoki-šokolaadikook. Nende peal paiknevad poest ostetud riiulid, mida saab vajadusel käepäraselt söögitegemisel tarvitada. Ronides toa nurgas põranda najal seisvast redelist alla, jõuame katusele. Katusel elavad rotid ning seal on palju igasugu vanu raamatuid ja tööriistu, paarsada jalgratast ja kaks kartulit. Seal on hoiustatud ka talvel suveks valmis praetud pannkoogid.

Olles roninud redelist tagasi üles, jõuame viimaks elutuppa. Elutuba on nagu igal teisel eestlasel: pungil täis vanavanemate poolmädanenud mööblit, stiilitundetu vanatädi võõrsilt saadetud koitanud hilpe ja maniakaalsete kalduvustega naabripoisi siivutuid armastuskirju nooruspõlvest, kõik läbi põimunud ämblikuvõrkudest ning mida asustab rääkimata looga kummitus ja tulevane kummitus, miinimumpalgaga koristajamutt. Kõigele lisaks on ruum täis õhku, mis on paks kopitanud lõhnast. Läheme treppidest üles, kuni jõuame aknani, millest esialgu sisse astusime. Saigi meie ekskursioon läbi. Kas pole mitte nii, et tavalisemat maja Kuressaarest leida ei oleks võimalik?





Tagasi