Mälestus lapsepõlvest 

Kertu Tuuling, 10A

                                                           

Lapsepõlv kestab minu jaoks ikka veel ja ma võin olla õnnelik, et siiamaani on mul olnud rõõmus, meeldejääv, päikseline ja lõbus lapsepõlv. Just sedasi on mu aastad möödunud, sest et mul on abivalmis perekond ja lasteaias leidsin endale meeldivad sõbrad.  Nemad muutsid minu mudilaselu humoorikaks ja meeldejäävaks ning just nendega seostuvad minu mälestused.

Kõige meeldejäävam sündmus juhtus reedesel  päeval. Nädalapäev on mul meeles, sest reedeti sai enda mänguasju kaasa võtta ning sellepärast, olin ma tol päeval alati natuke kade, sest nii Hannal kui ka Liisel oli kaasa tumedanahaline Barbie, mida mul ei olnud. Minu Barbied olid valge nahatooniga, kuid mul oli alati õnneks rohkem nukuriideid kaasas.

Tol päeval mängisimegi tüdrukutega nukkudega nukunurgas, kus meiega koos võisid veel mängida aasta nooremad.  Kui tüdruk oli neljane, siis meiega koos mängima ei saanud, sest tittedega meie ei mänginud. Selles nurgas oli suur  mitmekorruseline nukumaja, mis oli täiesti kasutu, sest mitte ükski Barbie ei mahtunud sinna sisse.  Selletõttu vahetasime nukkudel lihtsalt riideid mitu korda nagu väikesed moeloojad. Tüdrukuid võis seal olla umbes viis, sest oli õhtune aeg ja paljud olid juba koju läinud.

Poisid samal ajal mängisid autode ja legodega. Nad mängisid toa teises nurgas, kus oli vaip, mille peale oli joonistatud autotee. Poistelgi oli igasugu autosid kaasas. Mul on selgesti meeles, et kasvatajal olid kaasas väikesed huulepulgad, mida ta proovis. Pani endale ühe peale, vaatas peeglist, tõmbas salvrätikuga maha, määris uue peale ning hakkas see ring uuesti peale. Mina ja Liise läksime vaatama ja uudistama, mida ta teeb. Uudishimulikena me muidugi pärisime igasugu küsimusi ja ei pannud üldse tähele, mida teised teevad.

Kui kasvataja oli kõik huulepulgad läbi proovinud, siis läksime tagasi tüdrukute juurde, kuid neid ei olnud enam nukunurgas. Nad olid koos poistega kogunenud joonistuslaua ümber ning suur itsitamine käis. Me läksime kohe asja uurima ning saime teada, et keegi oli kirjutanud kirja. Lähemalt uurimisel selgus, et see oli armastuskiri, kus Sigrid kirjutas Hannesele, et armastab teda. Sigrid oli tol päeval juba koju läinud ning poiss oli näost punane kui peet. Tüdrukud muidugi itsitasid selle peale ja poisid naersid Hannese üle.

Järgmisel päeval Sigrid kinnitas, et tema pole seda kirjutanud, kuid tol päeval oli juba uus armastuskiri. Kirjas seisis, et Kätriin armastab Hannest. Hommikul oli lapsi rühmas rohkem ja nüüd ei jäänud kirjad märkamata ka kasvatajale. Kui ta neid kirju nägi, siis hakkas ta naerma ja tahtis teada, kes need kirjutas. Muidugi kolm kirjaosalist kinnitasid, et nemad pole neid kirjutanud. Kasvataja lasi isegi tervel rühmal kirjutada lehe peale paar sõna, et teha kriminalistide kombel käekirja võrdlus.

Ma ei tea, kas kasvataja tuvastas kirja(d) kirjutanud isiku(d), sest sellel teemal kasvataja enam ei rääkinud. Meil aga jätkus kõneainet nädalateks. Isegi põhikooli jooksul oleme arutanud, kes võis need kirjad kirjutada. Armastuskirjade müsteerium on üks mu meeldejäävam mälestus lapsepõlvest, sest sellel teemal ma mõtlen pidevalt. Võib olla tõesti oli Hannes nii popp poiss, et kaks tüdrukut kirjutasid talle kirju, kuid see on mälestus, mida meenutame sõpradega üheskoos pidevalt.

    



Tagasi