Kummitused Kummidus ja Jummidus

Gertrud Leiten, 5B

                                                           
Öö Kuressaares oli pime, kui kaks venda Kummidus ja Jummidus kodus igavlesid, sest nende ema oli läinud Tallinna kummitamiskursustele ja isa oli Soomes tööl. Nad lendasid läbi seinte ja mõtlesid, mida teha. Kui ühel hetkel tuli Kummidusel, kes oli vendadest noorem, mõte.

„Lähme kummitama!“ ütles Kummidus äkki, nii et Jummidus ehmus. „Sa ei pea seda nii valjusti ütlema, et terve linn kajaks,“ oli ta pahane. “Pealegi oled sa liiga väike ega või kummitama minna, ma ei taha sinu pärast pahandusi,“ seletas Jummidus. “Ega ma siis üksi poleks läinud, sina oleks minuga kaasa tulnud,“ seletas Kummidus Jummidusele. Jummidus oli väga üllatunud ega osanud alguses midagi öelda. „Mina, ma ei viitsi. Oota, kuni ise 15 saad, küll siis sellest kummitamisest ära jõuad tüdineda. Mängime parem mõnda lauamängu,“ oli Jummidus kindel. Kummidus oli vihane: „ Me oleme kõik mängud tuhat korda läbi mänginud. Ma tahan minna kummitama ja kohe!“

Nii saigi väiksem suuremast jagu ja nad läksid kummitama. Teel said nad kokku Tummidusega, kes ütles, et nad võiksid esimesena minna kummitama uut elanikku Marit.

 Ja nii nad tegidki, aga tema ehmatamine ei olnud üldse nii lihtne, sest Mari ema ja isa olid kummitustepüüdjad ja nad olid Mari tuppa lõksu pannud. Tummidus oli neid küll hoiatanud, aga Kummidust see ei huvitanud ning ta tormas tuppa, endal suu juba ehmatamiseks valmis, aga äkki nagu ei kusagilt ilmus välja aur ja ta oli mingi purgitaolise asja sees lõksus. Jummidus üritas teda aidata, aga nii kui ta tuppa jõudis, imes seina sees olev tolmuimeja ta sisse.

 Mari oli selle lärmi peale üles ärganud ja jõllitas katseklaasi sees olevat Kummidust. Ta kutsus kohe ema ja kui ema Kummidust nägi, oli ta nii õnnelik, et äratas oma mehe üles ja ütles üllatunult: „Ma ju ütlesin, et me saame varsti mõne kätte. Ma ju ütlesin, ma ju ütlesin!“ kargas ta mööda tuba ringi nagu väike plika. Mees rahustas teda: „Jah, sa ütlesid, ja sul on õigus nagu alati. Kas nüüd saate oma katse lõppuni teha?“ küsis Mari ärevalt. „Jaa, kullake, jaa!“ vastas ema õnnelikult. „Ta on täpselt õigete mõõtudega,“ ütles isa rahulikult. Ja nii nad läksidki alla keldrisse, kus oli selle perekonna salalabor. Õnneks oli tolmuimeja kogumiskast täpselt labori kõrval ruumis, nii et Jummidus nägi, kui Kummidus laborisse viidi ja nagu me teame, saavad kummitused läbi asjade lennata. Mari perekond otsustas, et jätavad Kummiduse laborisse ja tulevad hommikul tagasi, kuna nad kõik olid väga väsinud. Selle juhuse kasutas Jummidus ära, ta lendas läbi seina, lükkas selle purgitaolise asja maha, kuna sellest nad läbi lennata ei saanud. Maha kukkudes klaas purunes ja Kummidus sai vabaks.

Ta lubas, et ei vaidle enam kunagi vennale vastu ja nad läksid koju. Hommikul katkise katseklaasi leidnud Mari oli väga õnnetu. Kui Kummiduse ja Jummiduse ema koju jõudis, küsis ta poistelt, mida huvitavat nad teinud olid. Poisid vastasid, et mängisid lihtsalt lauamänge ja Kummidus kommenteeris veel, et nüüd on kõik mängud oma KAKS TUHAT korda läbi mängitud. Kuid ikkagi mängisid nad järgmistel kordadel, kui nad üksi kodus pidid olema, ainult lauamänge ja ei teinud midagi muud.



Tagasi