Kuldsete lokkidega poisike

Eva Maria Veitmaa, 10C

                                                           

Minu lemmikaeg aastast on suvi. Terve talv ootan ma, millal tuleb külla pisike kuldsete lokkidega poisike, haarab mul käest ja tirib mu õue niitudele-väljadele jooksma.

Suvi on parajalt ülemeelik. Talle meeldib piiluda tüdrukute miniseelikute alla ning õrnalt laiali puhuda nende õhukeste pluuside hõlmad. Suvi vihkab üldse riideid. Kui oleks tema teha, lippaksid kõik kogu aeg alasti ringi. Kuna see ei ole aga harjumuspärane, peab Suvi, see natuke siivutu poisike, leppima kingade-tossude peitmisega. Ta loobib neid põõsa alla ja puistab rohuliblede vahele, sest paljajalu on palju mugavam ja mõnusam murul ning liival tatsata.

Kõige enam meeldib Suvel oma päevad veeta rannas. Ta supleb päikese käes sillerdavas selges vees, mängib võrkpalli, ehitab vägevaid suurejoonelisi liivalosse ning vedeleb rannalinal kõrvetava UV-kiirguse all seni, kuni on peaaegu sama pruun kui sulanud piimašokolaad rannakotis. Mõnikord võtab kuldsete lokkidega tõmmu Suvi kätte õnge ning hakkab vetesügavustest jahtima säravpunaste uimedega hõbekuues kalu. Suvi saab alati kätte suure ämbritäie mereande ning suitsutab need korralikult vanaaegses metallahjus. Siis kutsub ta kõik sõbrad külla ja jagab nendegagi oma õnne.

Suvi väldib aiamaad. Ümbrohu kitkumine ja kastekannude venitamine on tema õrna keha jaoks liiga koormav. Seevastu on ta kärme välja ilmuma siis, kui midagi süüa pakutakse. Taolise apluse võib aga pisikesele sinisilmsele poisile loomulikult andestada.

Õhtuti istub Suvi neiuga paekaldal, kõlgutab jalgu ning imetleb päikeseloojangut. Kui aga taevas kisub tumedaks ja öö roomab väljale, kaob suvi kui vits vette. Kord ronib ta puu otsa, mõnikord ööbib telgis, vahel poeb lahtisest aknast kellelegi kaissu, et seal siis ööbikulaulu saatel uinuda.




Tagasi