Hädast probleemini ja probleemist hädani ehk kukerpallitav kapitalistlik väikeriik

Kaspar Viilup, 11C


Ma olen segaduses – elutempo aina kiireneb, inimesed muutuvad üha hajameelsemaks ning isegi „Aktuaalse Kaamera“ uudised tunduvad iga päevaga aina konspektiivsemaks muutuvat. Saavutusvajadus ning eneseteostus ei ole kindlasti vähenenud – näib, nagu käituksid inimesed Jeremy Clarksoni öeldu järgi:„Kiirus ei tapa sind, vaid hoopis järsk peatus“. Poliitiskultuuriline käärimine ja sotsiaalne ärevus paotavad aga ust, kust aina enam voolab kibedalõhnalise auruna välja tõde, millele otsa vaatamine on küllalti raske – plaan joosta maratoni on asendunud labase jooksumasinaga, kus on võimalik küll kaotada kilosid, ent praktilises mõttes progressi ei ole.
   
Küünilised kultuuriinimesed ning enesekindlad poliitilised rüütlid üritavad näiliselt tugevate näidetega tõestada, et nende enda valdkonnas säärane drastiline fenomen puudub, kuid eitamine on üheks põhiliseks eestlasliku mõttemaailma näoilmeks. Kui aga näib olevat vajadus eitada, siis kas üldsuse jaoks on üleüldse probleem reaalne – või langeb säärane küsimus pigem banaalse fiktiivia valdkonda, kust tulev meediamulin päädib hella muigega ning ei millegi muuga?

Püha riitus ümber palava pudru ei ole aga enam mõistlik – tuleb liikuda võimalikult avangardistlike lahenduste suunas. 21. sajandi kapitalistlik maailm mõtleb ehk liialt, et kaks paralleelset sirget ei lõiku ealeski. Bedrichi must ja valge koer ajavad üksteist taga – kord on must valge käppade vahel, kord valge musta käppade vahel. Mis oleks, kui esineks aga  ka kolmas olukord, kus nende vahelt jookseb läbi veel  kass – skandaalihimulise maailmalõpupõlvkonna rahulduseks just must kass.

Võtkem või kultuuri – Akadeemia 24. aastakäigu 9. numbris tõstis näiteks Ilmar Raag esile mitmed Eesti filmikunsti suured vesiliivatiigid, tuues välja liigloomulikuks muutunud filmide riikliku rahastuse, mille tagajärjel filmitegijad tihtipeale loobuvad üldsuse huvi uurimisest ning keskenduvad vaid filmikriitikutele suunatud kõrgkultuurile. Vesiliivast väljaronimine ei ole muidugi lihtne, ent kohatiste tagasilöökide järel on tõenäoline, et pärast ponnistust tuleb siiski võit – kui üldse, siis saab ehk vesiliiva jätta kiirest rabistamisest vaid paari lillelisi kalosse. Kitsarinnalisus on aga just Eesti filmis väga selge küsimus – kui Tallinnfilmis ilmusid juba 80ndatel tänaseks ulmeklassikute staatuse pälvinud „Hukkunud Alpinisti Hotell“ ning „Navigaator Pirx“, siis miks ei võiks sama juhtuda ka nüüd, pea 30 aastat hiljem. Vanarahvalikult öeldes, sellele küsimusele teab vastust ainult vanajumal – ja kes teab, kas temagi.

Kultuurilisuse termin on muutunud justkui triviaalväljendiks – igapäevases kõnes on see tähenduses kui miski eriline ja fenomenaalne ning üldjuhul just miski, mis püsib võimalikult kaugel rahvuskultuurist, ning mis on nagu närviline tsirkusepärdik, kes vägisi murrab puurist välja. Suured mastaabid ei realiseeru siiski sedasi, kuis soovitakse – küll aga on  taganttõukajaks Eesti Filmi 100. aastapäev, mis väga tugevalt rõhutab just eestimaise filmikunsti olulisust ning ehk tuletab meelde, et Karl von Ristbieter on siiski Liivimaa parim ratsutaja.

Säärane teguviis viiks aga üllatava situatsioonini – normaliseerimaks tänapäevast kultuuri, tuleb tagasi pöörduda juurte juurde. Juurtes aga peitubki just see võluvägi, sest kas pole mitte eestlaste põhitoiduks kartul ja porgand – meie eellastelt on palju õppida, kuna selline erinevate kümniste all hommikust õhtuni töötegemine jättis küll eraelule suhteliselt vähe aega, aga seda pea olematut aega täideti niivõrd jõudsalt kui võimalik. Tänapäeval, tuues kasvõi võrdluseks teatavad teleküsitlused, kui tihedalt käivad inimesed teatris-kinos-kontsertidel, on vastuseks liiga tihti et: „Käin vähe, kuna mul ei ole selleks aega.“ Aeg on tegelikult ikkagi suhteliselt paindlik aspekt ning see vähese aja tõik on otsaga jällegi varasemalt mainitud „kõige eitamine“.

Kultuur kultuuriks – see on ilmselge, et kõik ei suudagi end kultuuriga kursis hoida ning paratamatult on inimesi, kellele jääb väikseimgi teatritükk kättesaamatuks. Igapäevastes probleemides kajastuv naivism on aga vaatamata sellele kohati liialt tagaplaanil – on muidugi mõistatav, et meediapersoonide must pesu on kordi atraktiivsem kui nende eneste määrdunud kaltsud, kuid niivõrd mastaapse probleemi kahe silma vahele jätmine ei ole just kuigi objektiivne.

Massimeedia mõjul tekitatakse aga inimestes kaastunnet – täiesti imekspandava näitena kasvõi praegune arstide streik. Objektiivses riiklikus meedias on mitmel korral rõhutatud uuringuid, mis näitavad, et pea pooled arstidest saavad üle 3500 euro kuus palka, kuid siiski enamjaolt süüdistatakse kõigis probleemides riiki. Selle näite puhul ongi just pigem probleemiks arstid, kes loodavad mingit ilmaimet. Tõepoolest, vastuväitena võib tuua välja, et streik ei ole puhtalt palganumbri suurendamise küsimus, vaid lisaks on veel ka liigne töökoormus ning ületunnid, aga vabandage väga – kuidas saab olla see, et enamike kirurgide juurde pääseb haige nelja-viie kuu pärast. Auditoorium vaikib ning tuleb lihtsalt möönda tõika, et Adolfi Hitleri öeldu: „Juhtidel veab, et inimesed ei mõtle,“ on sellistes olukordades, üritades pisutki üldistada, väga aktuaalne.

Teatud nurga alt on aga klaas siiski ka pooltäis – eestlaslik võitlusvaim on säilinud vastupidavana juba alates Ümera lahingust, kus parimad isamaa pojad pärast pikka vaevaperioodi lõpuks vaenlase selja tagant maha võtsid. Kogu Euroopa vaatab Eesti suunas suu lahti, kuna uskumatu – meie keskmine palk, võrdluses maksukoormuse ja hindadega, on piirides, kus äraelamine on pea võimatu. Sama keti kauplused, üks Helsingis, üks Tallinnas - vahemaa 80 kilomeetrit. Soomes on müüjate palk kaks korda suurem, kuigi kaup iseenesest on praktiliselt sama hinnaga. Majandusteoreetikud murravad päid, aga loogiline säärane olukord ei ole mitte ühestki vaatenurgast.

Samas tundub, et Eestit tähtsustatakse liiga vähe – meil on vabadus, meil on oma maa, meil on oma keel, me elame ka suhteliselt demokraatliku valitsuskorra all – tõsi, hammasrattad hakkavad väikest viisi oma jõudlust kaotama ning onupojapoliitika on kerge ette tulema, kuid siiski oleme suutnud säilitada taristu, kus ühtki indiviidi ei hoita põhjuseta elektritaras kui orja, ning kus siiski inimestes veel säilib mingisugunegi usk poliitikasse ning meie enda poolt nii-öelda „valitud“ saadikuisse. Kuigi demokraatia ei näi eriti töötavat viimasel ajal  kõmutekitanud saavutuste näol, aga erand kinnitab reeglit – täiuslikkus ongi vaid nõrkuse toel tekkiv pettekujutelm.

Muutmisel on alati üks põhjus kahest võimalikust – kas liigne rutiin või viga, mida parandada. Kui on kujunenud aga rutiinne viga, siis on  situatsioon juba märksa komplitseeritum. Ligi poolteist miljonit inimest – me elame kõik sel ühisel maalapil, mis vaimselt on justkui ümbritsetud ühe kõrge ning kaitsva taraga. Tara küll, tõepoolest, on alates 2004. aastast suures osas kordi madalamaks muutunud ning hea tahtmise juures saab üle taragi astuda. Kuid säärasel juhul on aga viga, või nimetagem seda antud hetkel isegi hädaks, kerge levima ka väljaspoole sellest ahtakesest maarjamaisest kogukonnast.

Inimese vaim on väga visa transformeeruma – tara kõrguse suhtes peakski seepärast mõtteid mõlgutama. On ju tore küll vahepeal kuuevarbalistel naabritel külas käia, ent kui see külas käimine muutub vaat et loomulikuks, siis leibkonna mõiste hakkab oma tähtsust kaotama. Vabadus on loomulikult tore, kuid äärmustesse langemine ei ole ealeski head nahka toonud.  Meil au elada praegu ühel pikimal suhteliselt sõdadevabal perioodil. Poetame ehk õnnepisara ning mõtleme kaotatud vanavanematele, kuid kas see on siiski nii hea, kui me arvame – purgis kogunevate pingete lahvatamine mingil hetkel võib anuma miljoniks pisitillukeseks killuks lüüa, viies meid tõepoolest fiktiivse, ent radikaalsete ajaloolaste poolt vägagi austatud arvamuseni, et kolmanda maailmasõja lõpetame me üksteist puhtalt kividega loopides...

Bioloogiliselt ning füüsikaliselt võttes puuduvad õiged ning valed vastused – miski saab olla kas pigem õige või pigem vale, kuna alati jääb järgi teatav mõõde, mille suurus on kindlaks määramatu. Lihtne ei ole leida ka ühest vastust siin meie pea olematus kitsas kogukonnas – Eesti jalgpallitiim kaotas jälle, kuid kas oli tegu meie nõrkusega või vastaste ülitugeva tasemega – siingi  on arvamusi uskumatult palju ning õigsuse üle  üldjuhul ka ei otsustata. Eesti on pärast taas iseseisvumist olnud vaba nüüdseks juba 21 aastat ning see on pikk aeg – puberteediiga on jätnud hingele teavatavad armid, mis veel ka ülikoolieas oma märke näitavad, kuid armid on tegelikult vaid mehele auks. Iga parandatud viga võib viia teiseni, kaheksa kukub külili ning ring jääb käima. Parandada ei olekski aga niivõrd palju tarvis – oluline oleks just vaadata ennast, võrrelda teistega ning leida ligipääs uutele aladele, valdkondadele ning võimalustele. Juba 1985. aasta kultusfilmis „Tagasi tulevikku“ ütles filmi üks peategelastest, doktor Brown: „Kui sa paned millessegi oma hinge, võid sa saavutada mida iganes“ - usume me siis seda või mitte.



Tagasi