ÜKS HIRMUS LUGU

Anna-Maria Lest, 7A



Väikesest peale teadis Eliisabet, et nende maja vastas olevas kohutavas häärberis kummitab. See oli üks vana, kõle ja liiga suur ehitis ning välimuse järgi võis kohe aru saada, et midagi seal pesitseb. Siiski hakkas ta oma oletustes aasta-aastalt üha enam kahtlema, kuni ükskord otsustas ise järele uurida.

Sel päeval sõitsid tüdruku ema ja isa sugulastele külla, nii et Eliisabet jäi üksinda koju. Ta vaatas, kuidas auto minema vuras ning jooksis siis taskulampi tooma, sest ei suutnud maja külastamisega kauem viivitada. Tüdruk ei mallanud isegi häärberisse minnes jopet selga panna.

Hämmastaval kombel oli maja uks kergelt praokil. Eliisabet ei hakanud selle üle pikemalt mõtlema, vaid klõpsas taskulambi põlema ja astus uudishimust pulbitsedes sisse.

Imekombel leidis ta end maitsekalt sisustatud elutoast. Ning mis kõige parem – nende tugitoolide ja patjade keskel laiutas suur ümmargune söögilaud, mis oli täis kõikvõimalikke torte ja koogikesi. Eliisabetil hakkas suu vett jooksma. Tüdruk teadis, et võõraid asju ei tohi võtta, kuid nähes laual rullbiskviiti, ei suutnud ta vastu panna ning kahmas selle laualt.

Äkitselt haihtus kogu tuba. Neiu pillas koogitüki käest ja karjatas – Eliisabeti ees seisis viirastuslik naine.

„Sa puutusid minu toitu!“ karjus see.

„Vabandust,“ kogeles tüdruk, „ma ei...“

„Ütle mulle oma nimi!“ käratas viirastus.

„Eliisabet,“ vastas neiu ja tema hääl värises.

„Igaüks, kes puutub võõraid asju, on hukule määratud!“ kriiskas naine.

„Ei, palun, ma teen ükskõik mida,“ anus tüdruk.

„Sa pead surema!“ karjus naine ja astus sammu Eliisabeti poole.

Viimane pistis jooksu, kui äkki tabas teda kuklasse mingi raske ese.

Ärgates leidis neiu end tänavalt. Tüdruk ei mäletanud juhtunust midagi. See, mis toimus vanas häärberis, jääb igavesti mõistatuseks. Maja oli kadunud.




Tagasi