Raamat, mis ütleb rohkem kui tuhat sõna

Triine Aavik 10B

„Raamatut ei tohiks kunagi hinnata selle kaane järgi, “ olen korduvalt kuulnud inimesi rääkimas. Pealtnäha väike ning hädine jutustus oma tumesiniste kaantega, mille peal on luitunud kala, ei kutsu just eriti lugema. Õnneks ei saa midagi sellist öelda loetu sisu kohta, mis tõmbab sind endasse ning jätab inimesesse jälje.

Hemingway „Vanamees ja meri“ sai mul loetud tegelikult juba kaheksandas klassis. Seda siis puhtalt selle pärast, et see oli piisavalt lühike ning aitas mul täis saada kohustusliku kirjanduse normi, mingisugust sügavamat huvi mul sel korral Hemingway vastu ei olnud. Kuid minu suureks üllatuseks sain ma juba esimese lausega raamatuga üheks ning enam ma ei olnudki Triine, kes viitis aega oma mugavas voodis, mida valgustas heleroheline öölamp ning aplalt raamatut luges, vaid vana ning kogenud kalamees Santiago, kes valmistus oma viimaseks kalaretkeks.

Olles jõudnud umbes poole peale, ei soovinud ma seda raamatut edasi lugeda ning sulgesin selle pehmed kaaned. Asi ei olnud mitte sellest, et mulle „Vanamees ja meri“ ei meeldinud, mul lihtsalt tekkis sügav austus selle kange kalamehe ja samas kangekaelse marliini vastu. Just selle austuse pärast paningi jutustuse kinni. Ma ei soovinud kummagi kaotust selles lahingus, seega lootsin, et kui ma kohe lugemise lõpetan, jäävadki nad sinna nii, nagu ma nad jätsin: kalamees õnge hoidmas ning kala rahulikult sillerdavas ookeanis ujumas.

Pärast kahepäevast mõttepausi mõistsin, et pean raamatu siiski läbi lugema – kaua vanamees seda õnge hoida ikka jaksab. Jutu sisse tagasi minna oli lihtsam, kui oleksin osanud arvata. Tegelikult läks lugemine veelgi kiirema hooga edasi. Võiks ju arvata, et tavaline teismeline ei tunneks erilist huvi kogenud kalamehe vastu, pigem peaks tema üksikut kalaretke igavaks. Mina mäletan aga selgelt seda, kuidas hakkasin pikemalt juurdlema Santiago käitumise üle. Kui tavaliselt on iseendaga rääkimine märk hullusest, siis mina pean õigeks pigem oma ema ütlust: „Ainult intelligentsed inimesed suudavad endaga arutada.“ Mind hämmastas veel ka see, kuidas Santiago iga liigutus oli täiuslikkuseni lihvitud, kõik oli suurepäraselt läbi mõeldud. See näitab jällegi, kui pühendunud oli Hemingway, kui ta seda jutustust kirjutas.

Leheküljed muudkui möödusid ning varsti oligi seesama vanamees oma kodus lõvidest und nägemas ning vaprast marliinist oli järel vaid tühipaljas hiigelskelett. Alguses olin ma vihane pigem vanamehe peale, kes püüdis kala kinni lihtsalt selleks, et teda haidele sööta, siis aga mõistsin, et ta oli sama kurb kala surma üle ja mul hakkas Santiagost kohutavalt kahju. Ma tahtsin otsekohe raamatu sisse tormata ning talle sada niisama ilusat kala viia  lihtsalt selleks, et ta need tagasi vette saaks lasta ja vaadata, kuidas nad vabana minema ujuvad. Praegu, kui sellele mõtlema hakata, oli see äärmiselt rumal ja lapsik mõte, sest miks peaks vanamees tahtma endale kalu, mis talle midagi ei tähenda. Vaatamata jutustuse pikkusele, ütles raamat mulle rohkem kui ükskõik kui paks romaan, mida ma senini lugenud olen. Alles pärast „Vanamees ja meri“ lugemist mõistan, kui tähtis on asju tõsiselt võtta ning iga tegevuse sisse tükike enda südamest panna. Just siis mõistad sa kõige paremini, mida sa teinud. Suur tänu, sulle, Ernest Hemingway, kes sa mu maailmapilti muutsid.






Tagasi