Munalaskme. Muistend

Eva Aarnis, 6B




Oli kord üks küla, millel puudus nimi. See oli muidu ilus küla. Linnud laulsid, lapsed mängisid, päike sätendas, kõik oli kena. Kuid mis nimi sellele kohakesele sobiks?

Ühel ilusal päeval kutsus nimetu küla vanem rahva kokku, et korraldada võistlus. Võistlus seisnes selles, kes suudab külale kõige parema nime välja mõelda. Prooviti igasuguseid variante: Roheküla ja Loodusküla, Visaste ja Vahvaste, kuid miski ei sobinud.

Möödusid nädalad, kuid küla jäi ikkagi nimetuks. Rahvas hakkas muutuma süngeks ning mõned ulakamad poisid hakkasid külla mune loopima. Muna oli otsekui laskemoon. Kogu selle tralli ajal hakkas üks kodanik mõtlema: „Muna, laskemoon, Munalaskemoon, Munamoon, Munalaskme, MUNALASKME!“ Ta läks külavanema juurde ja rääkis selle nimest ning küsis, kas Munalaskme sobiks. Kuna midagi paremat polnud, arvati, et see nimi sobib küll.

Ja nii pandigi küla nimeks Munalaskme. Munasodi koristati ära, kõik oli jälle tore, rahvas läks rõõmsaks. Kõik oli nii, nagu pidi. 


Tagasi