Muinasjuttude õpetlikkus

Krete Suurorg 10B


Olen kuni praeguse hetkeni lugenud päris palju muinasjutte ja näinud neil põhinevaid filme. Peab tunnistama, et tegelikult on muinasjuttude lugemise aeg minul juba möödas, kuid väiksena sai neid loetud päris palju. Usun, et tegelikult tahavad nende juttudega autorid öelda meile midagi kasulikku ja tarka. Kuid nad teevad selle lihtsamaks, et ka lapsed seda mõistaksid.

Enamasti kujutatakse muinasjuttudes ikka heade ja halbade tegelaste omavahelisi konflikte. Alguses saavutavad halbade kavatsustega tegelased ülevõimu heade üle, kuid lõpuks leiavad viimased mingi nipi ja kavaldavad kurjad üle. Tänu sellele tahavad enamus inimesi olla nende toredate ja mõistlike tegelaskujude moodi. Nad saavad aru, et peavad ennast parandama. Muidugi arendab muinasjuttude lugemine fantaasiamaailma ja me oskame näha asju ka teise nurga alt.

Lapsepõlves oli minu vaieldamatu lemmik Vendade Grimmide muinasjutt „Tuhkatriinu“. Mäletan, et tahtsin olla Tuhkatriinu moodi, sest ta oli nii hella ja sooja südamega. Raamatust joonistasin ma alalõpmata pilte ja soovisin, et mul oleksid samasugused kleidid nagu Tuhkatriinul. Kuid samas oli see minu jaoks ka õpetlik. Sain aru, et ei taha mitte mingil juhul olla selline, nagu oli võõrasema. Ta jättis mulle väga kalgi ja külma tunde. Mitte mingil juhul ei taha ma olla selline, sest mina ei kannataks seda välja, kui ma teisi kiusan ja nende elu piiran.

Samuti oli mulle üheks väga õpetlikuks looks Oskar Wilde’i muinasjutt „Õnnelik prints“, milles oli jutt nimega „Ustav sõber“. Tegelasteks olid seal Mölder ja väike Hans, kes olid parimad sõbrad. Alati, kui Mölder midagi vajas, tõttas väike Hans talle appi. Kord lubas Mölder, et ta annab Hansule oma käru, sest too annab talle lilli. Lõpuks kuhjus tegemiste hulk, mida Hans sooritama pidi, nii suureks, et ta ei jõudnud enam oma lillede eest hoolt kanda. Iga kord, kui Möldril midagi vaja oli, tõi ta Hansule ettekäändeks, et ta annab poisile käru. Seda kõike jäi Hans uskuma, sest ta oli nii rõõmus selle üle, et tal oli selline sõber nagu Mölder. Lõpuks jäi Möldri poeg haigeks ja Hans pidi arsti kutsuma minema. Väljas oli täiesti pime, kuid õnneks jõudis poiss arsti juurde ja kurtis oma muret. Tagasi minnes kaldus ta teelt kõrvale ja uppus. Mul oli väikesest Hansust nii kahju, sest ta oli väga suure südamega ja abivalmis. Mölder aga kuritarvitas tema heasüdamlikkust ja rõhutas alatasa, kui head sõbrad nad Hansuga on. Selle loo mõte minu jaoks oli see, et inimesed kasutavad nii mõnigi kord ära kellegi lahkust ja abivalmidust kurjalt ära. Kuid samas ei tohi me endale pähe lasta istuda. Julgen tunnistada, et sellest loost sain ma endale väga hea elutarkuse.

Kokkuvõttes võiks öelda, et tegelikult sobivad muinasjutud lugemiseks meile kõigile. Olgu ta siis noor või vana, aga alati leiab just nende juttude teel endale mingi eesmärgi, mida hakata ellu viima.






Tagasi