Merel kahe jalaga maa peal

Ulla Volke 10B


„Kala,“ ütles ta vaikse häälega. „Ma jään sinuga, kuni suren.“ See lause võtab kõige paremini kokku Santiago olemuse. Ühest küljest selle poolest, et ta ei öelnud seda kellelegi, ta rääkis iseendaga, teisalt selle poolest, et ta oli ülimalt järjekindel, eriti kui see puudutas ta kirge, kalapüüki. Santiago vastas tüüpilise kalamehe prototüübile. Ta oli juba küllaltki vana kortsus näoga suhteliselt üksildane mees, kes nägi räsitud välja ning tegeles päevad läbi mõtisklemise ja kalapüügiga.

Santiago oli enda parim sõber. Loomulikult oli tal ka noor poiss, kellega ta koos aega veetis, aga mulle jäi mulje, nagu ta oleks täielikult usaldanud ainult ennast ja et ta nautis üle kõige üksiolemist. Ma mõtlesin kaua, miks see nii võis olla ja jõudsin järeldusele, et ta oli kas inimkonnas sügavalt pettunud ja tal olid inimestega halvad kogemused, nii et ta ei usaldanud neid enam, või siis oli ta vaimselt nii kõrgel tasandil, et ta suutis iseendaga arutleda asjade üle, ilma et tal igav hakkas. Santiago oli ühest küljest väga rahulik, samas kohati muutusid ta emotsioonid kiiremini kui lained ta paati üles-alla õõtsutada suutsid. Ma imetlen teda selle pärast, et ta oli ülimalt rahulik ja mõtlik, samas elav ja lustlik. Ühel hetkel oli ta ekstaasis, sest kala näkkas, järgmisel hetkel raevukas, kui ta kala välja tõmbas, ja kui ta lõpuks kala kätte sai, siis oli ta õnnelik, samas tundis oma saagile kaasa ja vabandas, et ta nii pidi tegema.

Ma usun, et ta psüühikale mõjus tegelikult üksi merel olemine hästi. Raamatut lugedes tõmbasin ma pidevalt paralleele Santiago ja munkade vahel, kes mediteerivad aastaid järjest eraldatuses ning tagasi inimeste keskele jõudes tunnevad ennast läbi ja lõhki ning on üldse igas mõttes paremad inimesed. Minu meelest kasvab inimene üksi olles väga jõudsalt. Just vaimses mõttes. Kiire elutempoga inimesed, kes ei võta enda jaoks lihtsalt olemise aega, ei pruugigi välja mõelda, mida nad teha tahavad ja kes nad õigupoolest on. Santiago aga tundus teadvat täpselt, kes ta on ja ta oli sellega vist üpris rahul. Teda tundus enamiku ajast valdavat meelerahu ja see jättis temast lihtsalt üdini positiivse mulje.

Santiago suhtus kalasse kui võrdsesse vastasesse. Ta võitles nendega pikalt ja kes iganes ka peale jäi, oli ta rahul, sest iga kord pidas ta kalaga maha ausa võitluse. See on kirjeldamatult harv ja ebainimlik, et ta ei võtnud kala kui limast vee-elukat, keda on meres veel kümneid miljoneid, vaid tal tekkis mingi side iga kalaga, keda ta püüdis. Ta suhtus neisse mitte päris inimlikult, aga midagi sinna kanti ja see oli temast kuidagi nii siiras ja armas, et ma ei saanud mõelda temast teisiti kui kohutavalt heasüdamlikust vanamehest. Kuna ta kaladesse nii suure austusega suhtus, ei lugenudki see kuigi suurt rolli, et ta nad pärast ära sõi.

Santiagol oli nii palju häid külgi, et see kompenseeris tema mõned üksikud puudused. Ta oli nii tavaline, samas tõsiselt eriline vana kalamees, kes oli vaimult suur ja kehalt niru ja vaatamata Santiago vanusele, oli tal siiski palju elutahet ja emotsioone.







Tagasi