MARET VAA
Epitaaf A. Gailiti „Toomas Nipernaadi“ põhjal

Kärt Männa 10A


Olin vaene kaluriplika Sirvaste rannal.
Lained ei toonud mu elupaati
ei rammusaid angerjaid,
kuldkale ega pärle.
Olin lihtsalt toeks oma isale
meie lagunevas hurtsikus.
Kuid siis tuli kandlega rändur.
Rääkis minust valminud veinikobara Engedi mägedes,
kadakajuure sitkuse ja ränikivikõvaduste rindadega
Seeba kuninganna.
Esimese lume tunnil
tuli Katariina Jee,
lahutades Tooma minust.
Iroonilisel kombel lõin liitu Jaanusega.
Jaanusega, kes oli lõhkunud meie võrke ja viinud ära kalu.
Mees, kes oli meid kiusanud –
sellisele andis isa oma õnnistuse.
Jaanus oli metsatööline.
Puud langesid laanes ta kirve all
nagu oli Nipernaadist igavesti
ikkesse langenud mu süda.
Kui olin õhtul taas rannal pärleid püüdmas,
võttis mind torm,
tegi mind taevas üheks neist terve elu otsituist.



Tagasi