Eestlane (lühikirjand)

Magnus Kaldjärv 9B


Mina, eestlane, selles suures kiiresti muutuvas maailmas vähemusrahvuse (vähemalt enda arvates) aus ja uhke esindaja. Suus kallis kodune emakeel ─ eesti keel. Olen käinud laulupeol, kena asi see. Tore on õppida ja rääkida keeles, mille kirjutised võivad olla paarisaja aasta pärast mõnele keeleteadlasele huvitavad materjalid minevikust tundmatus keeles. Elame, vaatame, mis saab.

Äkki siiski teeb see kurikuulus iibekõver pisikese nurgamuutuse. Miks ta küll peaks, aga loota võib ju ikka. Või äkki eestistame näiteks mõne hiina külakese, neil ju neid on?

Meile, eestlastele, meeldib ikka vaadata enda ümber toimuvat oma mugava kännu otsast. Puu otsa me ei kipu: meie oma känd ikka liiga armas, pole meitel seda puud vaja. Kui vaade ahtaks jääb, võib ju ka kikivarvul seista, kuid see väsitab lõpuks ära. Ja kui känd ise väikseks jääb või valgusest puudu tuleb, laseb mõni ikka jalga selle kalli paku pealt, kuid ega see hüpe puu otsa kerge ole.

Mulle meie känd, Eesti ühiskond, meeldib ning mina siit jalga lasta või lihtsalt tuulel ennast ära kanda ei soovi. Nii patriootlik olen ma küll. Mina, Eestlane.



Tagasi