Unistaja ehk
Matthiasberg Ölaffsoni
viimased päevad

Indrek Viires, 9A

                                                           

Eessõna

Tuimalt loksusid lained ranna poole, lihvides ikka ja jälle halle kaldakive. Sama tuimalt vaatas mees oma rannamaja verandal istudes mere poole. See oli Matthiasberg Ölaffson, kuid ülejäänud maailm tundis teda hoopis teise nime all. Ülejäänud maailma jaoks oli ta lihtsalt Matt. Matt mere äärest, kelle käest ikka vahetevahel kala käidi toomas. Matt oli juba vana mees, elus palju kuulnud-näinud. Oma kuuekümne kolme eluaastaga oli ta tuntuks saanud peale kohalike saareelanike ka kaugemal, mandrirahva seas. Ikka räägiti lastele lugusid, kuidas suur Matt Ölaffson oma paadiga merel käis ning meetriseid ahvenaid püüdis, või kuidas ta olnud kaks korda ära uppunud ja ellu tagasi tulnud.

Tegelikul polnud Matt oma elus teinud suurt midagi. Igal hommikul, välja arvatud siis, kui tõesti midagi hullu lahti oli, läks Matt koos oma ustava koera Hagströmiga kalale. Seal ta veetis enamiku oma päevast. Kui ta taas oma hurtsikusse tagasi jõudis, hakkas kell tavaliselt juba õhtust aega näitama. Siis küpsetas mees nii endale kui ka koerale väikese eine ja vajus mõttesse. Matt mõtles igasugustest erinevatest asjadest, maailmakorrast kivide veeremiseni. Tihti kaldusidki Matthiase mõtted selle viimase poole.

Viimasel ajal on Matt rohkem mõtlema hakanud sellest, kuidas näeks ta elu välja siis, kui ta poleks kunagi kaluriks hakanud. Milline oleks ta elu, kui väike poiss Matthias olekski rannast ära suurde linna kolinud ja teadlaseks õppinud, nagu ta ema oli soovinud. Seda poleks aga Matt endale lubada saanud. Ta poleks suutnud elada ülejäänud elu teadmisega, et on hüljanud pere traditsioonid. Juba Matti isa, vanaisa, vanavanaisa – niipalju kui keegi üldse mäletab, on Ölaffsoni suguvõsa mehed ikka rannakalurid olnud. Nii pidi see olema ka edaspidi. Kuid nii oli see vaid päevani, kui Matthiase naisuke Gythringer tast lahti ütles ja lastega ära kolis. Mattile jäid vaid rannamaja ja vana truu Hagström, kes nüüd õhtuid ahju ees mööda saatis. Matthias igatses oma tütart ja poega, kuid lootust neid kunagi uuesti näha tal ei olnud. Selle jaoks oli tal juba liiga palju elukogemust. Matt aina mõtles ja mõtles, lained aina loksusid ja loksusid. See kõik tundus talle küll ebaõiglane, kuid siiski aus.


I osa. Matti nägemus

Taevas oli rõske ja tuul ulus. Kätte oli jõudnud kolmapäev. Matt istus verandal ja vahtis merd. Kuna oli juba sügis ja ilmad aina jahenesid, oli Hagström esimest korda peale suve tuppa sooja läinud, selle asemel, et peremehega mõtetes saatust otsida. Koer mõtles hetke ja keeras end siis sooja teki sisse magama. Matthiast see ei huvitanud. Ta oli taas kord mõttekäigu peale sattunud, mis tundus olevat lõputu. Matthias polnud kunagi saarest kaugemal käinud, aga lugusid oli ta kuulnud küll. Nüüd kujutas mees endale ette, kuidas võib välja näha Aafrika džungel. Mitte et ta sinna minna oleks tahtnud, talle lihtsalt meeldis mõelda. Muidugi olid ta mõtted tegelikkusest üsna kaugel, kuna ilmaski ei oleks ta osanud ette kujutada palmipuud. Suurim taim, mis ta elus näinud, oli hoopis rääbakas pärn, mis ehtis Matti kodusaare keskel asuvat tillukest küngast.

Kui üks mõte lõpuks otsa sai, rändas Matt unelmais Austraaliasse. Alles eelmisel reedel rääkis üks mees talle lugusid Austraaliast, kui ta Mattilt kala ostmas käis. Matt ei müünud kala raha eest, sellega polnud tal saarel midagi teha. Nii tulidki ostjad tema juurde igasugu liha- ja piimatoodetega või vahel ka erinevate huvitavate vidinatega. Kui tuli keegi suure kalalaari järele, pidi ta kaasa võtma ka suure hunniku kraami, mille eest seda lunastada. Nii kuuliski Matt liha maha laadides nii kängurudest, korallidest, austraallastest endist kui ka ilmast teisel poolkeral. See andis mehele kõvasti ainest, millest mõelda. Juba oli väljas pime. Matt aina mõtles ja mõtles, kuni lõpuks suikus unne. Ärgates oli ta paanikas ning üleni kaetud külma higiga. Matt ei saanud väga hästi aru, mida ta oli unes näinud, kuid oma olekust järeldas ta, et see oli olnud midagi väga hirmsat. Kell lõi üks öösel. Matt tõusis püsti ja siirdus tuppa. Istus mõni aeg kaminas prõksuvat tuld vahtides ning taarus lõpuks voodisse.

Hommikul ärgates ei olnud Matt üldsegi puhanud, kuid sellegipoolest pani ta riidesse, võttis varustuse, kõmpis koos Hagströmiga randa ja libises paadiga vaikselt merele. Saak oli tavalisest kesisem, kuid kurta polnud siiski midagi. Tuli võtta, mis võtta annab, ja loota, et talve üle elad. Matthias sõitis tagasi randa, vedas paadi kaldale ja sidus kinni. Seejärel tassis mees kalalaari kuuri ja hakkas süüa valmistama.

Matthias istus toolis ja unistas. Ta unistas ilusast kevadest ja soojast suvest. Kuigi sügise jahedamad ilmad olid alanud vaid mõned nädalad tagasi, oli mees juba nördinud ja ootas soojemaid aegu. Matt hakkas vaikselt unne suikuma – oli olnud üpriski väsitav päev. Ta istus rannaliival. Äkitselt ilmus veest tohutu suur punane elukas. Matt ei mõistnud, mis see oli, aga ta arvas, et too koletis võis olla midagi koeara ja saatana vahepealset. Siis hakkas Matt keerlema. Ta keerles ja keerles ning nägi kauguses oma isa, kes sammus tema poole. Matthiasel jooksid külmavärinad üle ihu. Ta polnud kunagi varem nii palju kartnud. Järsku läks kõik mustaks. Matthias ei mõistnud, mis tema ümber toimub. Ta oli taas rannal. Koletis oli kadunud ega keerelnud enam. Mees märkas, et tema kõrvale liiva sisse oli ilmunud kiri mingis arusaamatus keeles. Matt ei mõistnud seda ja kuidas ta olekski saanud. Ta lähenes kirjale ja see hakkas hõõguma, tähed vahetasid omavahel kohti ja järsku Matthias mõistis millega on tegu.


II osa. Rännak

Ta ärkas Hagstömi keele peale, mis tema nägu väisas. Matt vaatas ringi ja ei tundnud algul äragi, kus ta asus. Siis taipas mees, et oli üpris kaugel oma hütist ja juba täitsa lähedal oma naabri Hellejorgbylli, või lihtsalt piima Helle, nagu teda saarel tunti, talule, kust ikka piima toomas sai käidud. Mattil polnud aimugi, kuidas ta sinna oli saanud. Ainuke, mida ta tol hetkel teadis, oli et ta on kodust juba liiga kaugel, et sinna jala tagasi kõmpima hakata. Nii otsustaski Matt Hellet külastada, et saada mingit kojusõiduvahendit. Koer ja mees hakkasid lehmade muugumise poole minema. Võttis tubli viisteist minutit Helle ukseni jõudmiseks, kuid seal nad nüüd olid. Oli veel varahommik, Hellel läks tükk aega, et koputamise peale üles ärgata ja end ukseni vedada. Helle ja Matt polnud just kõige paremad tuttavad. Nooruses oli nüüdseks vana Hagström tihti Helle loomi murdmas käinud ja sellepärast olid need kaks alatihti riius. Viimastel aastatel suhtlesid Helle ja Matt ainult siis, kui mees korra kuus talt piima ostmas käis. “Mis kuradi pärast sa mind nii vara üles peksid,” kräuksus Helle, “ja üldsegi, sinu piimasoovini peaks ju veel mitu head nädalat aega olema!” “Ega ma piima pärast siin pole, sa vanamoor. Kas sul mingit sõiduriista pole laenata?” Selle küsimuse vastust Matt enam ei kuulnud, kuna talle meenus öine unenägu. Enne kui Helle oma kriiskamise lõpetanud oli, pööras mees ümber ja kõndis. Ta ei teadnud, kuhu ta läheb. Ta teadis vaid, et peab kõndima. Ta vajas seda.

Matt oli astunud juba mitu tundi. Ta läbis saare ainukese metsatuka ja jõudis sadamani, mis oli saareelanike ainus ühenduslüli ülejäänud maailmaga. Selles saare osas polnud Matt eriti käinud. Siia ehitasid mandrilt tulnud uusrikkad oma suvilaid. Uusrikkad Mattile eriti ei meeldinud ja see oli üks põhjus, miks ta sadamasse tavaliselt ei sattunud. Teine põhjus, miks Matt sadamas ei käinud, oli vajaduses. Seda polnud. Mattil puudus igasugune vajadus sadamas käia. Kuid nüüd oli tal see vajadus olemas. Matt käis majade uste taga, kuni leidis ühe, kus sel aastaajal ka keegi sees viibis. Perenaine tegi arglikult ukse lahti ja küsis, mis mees soovib. Matt vastas: “Ma soovisin vaid näha.” Ta hääl katkes enne, kui ta lause lõpetada jõudis. Siis pööras ta end ringi ja kõndis edasi. Perenaine vaatas imestunud pilgul talle järele. See oli viimane kord, kui sadamas Matthiasberg Ölaffsoni nähti.

Nüüdseks kõndis Matt juba sihitult mööda saare käänulisi kruusateid. Peale iga kurvi tabas ta end aga ühelt ja samalt mõttelt. Kuhu see nii küll läheb? Ta ei mõistnud ise ka, mida ta selle all mõtles, aga ühes oli ta kindel: jutt ei käinud teest.

Matthias vaatas ringi , kuid ei näinud Hagströmi kuskil. Korraks mõtles ta, kuhu koer kadunud oli. Samal ajal oli ta jõudnud oma lapsepõlve parima sõbra Floxschmartsindahleni maja juurde. Juba ta leidis end avamast väravat minevikku, kui ta alles mõtles, kas sisse astuda. Floxschmartsindahlen, kes oli Matthiasest mõned aastad vanem, muigas, kui mees ta uksele ilmus. Ta oli äsja kohvi keetnud ja kutsus Matti sisse. “Istu, joo!” sõnas ta tõsimeeli. Matt kuuletus. Kohv oli kange. Matt polnud enam mitu aastat kohvi joonud. Kui tass oli tühjaks saanud, vaatas Matt tõsiselt Floxschmartsindahlenile otsa ja lausus: “Aitäh, aitäh kõige eest.” Floxschmartsindahlen vaid pomises rahulolevalt. Ta paistis mõistvat, mida Matt plaanis ja miks. Ta oli ka ainuke.

    Matthias oli kõndinud peaaegu terve päeva. Ta nautis seda. Pärast Floxschmartsindahleni juurest lahkumist oli ta lõpuks seadnud suuna kodu poole. Matt tundis hinges esimest korda peale poja sündi täielikku rahulolu. Juba hakkas paistma rannamaja korsten. Seesama korsten, mis oli Mattile lapsepõlvest saadik kodutee kätte näidanud. “Veel natuke,” mõtles ta, “veel pisut ja ongi kõik.” Juba paistsid aiaväravad. Kätte oli jõudnud järgmine hommik. Mees astus aeda, vaatas ringi ja suundus toa poole. Enne ukse avamist kuulis ta toas haukumist. Matti näole ilmus rahulik naeratus. Ta astus tuppa, sügas Hagströmi kurgu alt ja hakkas süüa tegema.

Matthias võttis kapist kõige uhkemad taldrikud, noad ja kahvlid. Ta pani selga kõige uhkema ülikonna, mis kaluril leidub, ja andis Hagströmile kõige uhkema lihakäntsaka, mida see vana koer oli arvatavasti oma elus saanud. Matthias hakkas sööma.

Kui ta oli laua koristanud, pesi ta nõud, koristas toa ja istus kirjutuslaua taha. “See kõik on Gracfenickile – minu pojale. Pidagu ta meeles meie pere traditsioone ja kui on kätte jõudnud õige aeg, teab ta, mida teha” seisis kirjas mille Matt pani ümbrikusse, sulges pitseriga ja jättis oma vanale tammepuuust kirjutuslauale.

Matthias ei pannud end riidesse, nagu ta läheks merele, ta ei võtnud kaasa mingit varustust ega lootnudki suurt kalasaaki. Sel rõskel sügishommikul, kui meri oli peegelsile, ei läinud Matthias Ölaffson kalale. Mees kõndis verandalt otsejoones paadini, mis oli teda teeninud sünnist saati. Hagström lonkis rõhutul sammul temaga kaasa. Matthias sõlmis paadi lahti ja libises koos oma koeraga merele. Ta hing oli õnnelik. Ta tundis end õilsana ja isegi uhkena, kui paat liugles haigutavasse varahommikusse uttu. Nüüdseks olid rannalt näha veel vaid mehe ja koera kaugenevad siluetid.

See oli viimne kord, kui keegi Matthiasberg Ölaffsonist ja tema ustavast koerast Hagströmist midagi kuulis või neid nägi. Rannale jäi vaid must ronk ükskõikselt kraaksuma.



Tagasi