Uku lugu

Liina Jasmin, 12A

                                                           

Kakskümmend aastat tagasi poleks ma uskunud, et mina, Uku Kask, elan väikesel saarel Lahekülas ja olen kalur. Noorena unistasin saada meremeheks, kes sõidab mööda kaugeid maid, näeb merd ja ilma. Kalapüüdmine on mul sünnist saadik veres. Nii saigi saatuslikuks pärida vanaisa kodu ja asuda ranna äärde elama.

Elan üksi väikeses talus, mis asub meie saare kõige liivasemal rannal. Ma ei ole kellestki sõltuv- olen vaba mees, vabal maal. Ärkan hommikuti päikesetõusuga ning heidan magama siis, kui taevatäht kavatseb loojuda. Iga päev karastan end külmas vees ja söön palju mett. Haige pole ma olnud juba ei tea mis ajast.

Külas elab viis peret. Meie, kalurid, käime iga päev merel ja toome kodudesse head ja paremat, mis meres leidub. Saak on alati mitmekesine, toitev ja rikkalik. Õhtuks on küla laulumemm Anna kütnud soojaks ühissauna, seal me siis kõik, Laheküla rahvas, kohtume. Naisi meil siin saarel ikka jagub. Minu südamedaam on saare vanema tütar Mia. Tema on minu unistuste naine. Me kohtume esmaspäeviti ja reedeti liivarannal kõige suurema kivi peal. Mial on alati termosega tee kaasas. Seal me siis istume, laulame mereteemalisi laule, narrime kajakaid ning loeme üksteisele luuletusi. Miale meeldivad sinavad veed, tähed taevas ja kajakad maal. Mia mõistab, et ma olen kaluriverd ja merd jätta ei saa.

Minu lemmikkala on kuldkala, kuid Eesti vetes seda ei leidu. Meil külas on meestega omad naljad ja uskumine, et keegi meist siiski kunagi ühe kullast kalakesega kohtub. Söögilaual on mul enamjaolt lest, kas siis praetud, keedetud või kuivatatud. Viimane kord, kui Miat nägin, õpetas too mulle lesta fileerimist, see pidavat sügisepoole parem olema, sest vananaiste suve lestad on juba vanemad, paksema ja pruunima nahaga. Peale kala, ma väga midagi tõsisemat ei söö. No muidugi ei puudu laualt enese kääritatud leib, mis on valmistatud ehtsast rukkijahust. Naabritädi Milvi saadab värsket piima, mune ja mett. Meil siin saarel käib kaup ikka kauba vastu. Mina toon merelt kala ja saan vastu midagi muud söödavat.

Pikkadel talveõhtutel kirjutan ise luuletusi. Enamus neist pühendusega Miale. Mind tuntakse külas kui väga head sulemeest. Paljud vanemad kalurid meie külas ei oska väga hästi kirjutada, seetõttu tegelen mina saarepealse info edastamise ja sündmuste ülestähendamisega. Meie külal on suur ajalugu. Kord viie aasta tagant toimuvad küla kokkutulekud, mis lõppevad tihtilugu kurvalt. Viimane kord jäi üks mees kadunuks, arvatavasti oli purjakil peaga merele läinud ja tagasi pole enam tulnud.

Meie saarel elavad kanged naised. Nad on küll tublid saunakütjad ning söögivalmistajad, aga kui mees hilineb koju saabumisega või tuleb liiga vängete lõhnadega kalurite koosviibimiselt, siis on perenaised väga valjud. Kuid meremehed ongi loomult leebemad, rahulikud ja armastavad ka napsitada. Naistele on vaja lihtsalt anda aega, et harjuda. Õrnem sugu on meie saarel jõuline ja tugev. Laste puudust siin ei ole. Kalurid armastavad oma naisi väga.

Kui mul oleks võimalus öelda oma soovid kuldkalakesele, siis kõigepealt tahaksin ma Miaga abielluda. Pulmad peaksime rannas. Kirikuõpetajat poleks vaja, sest me pole kirkuinimesed, usume vaid merd ja Vetevana. Küllap laulumemm Anna saaks paaripanekuga hakkama. Leian, et inimesed ei ole siiski üksikuks loodud, nad võivad küll üksi elada, aga suhtlema peaksid nad teistega ikka. Teise soovina tahaksin, et merel oleks mulle ja meie külale alati midagi anda. Kolmandaks sooviksin, et kui ma ükskord suren, siis tahan, et meri mind endale võtaks, sest  on ju lained, päike ja tuul ainsaks kaaslaseks mu teel, lained päike ja tuul kõikjal ootamas mind veel...


Tagasi