Tuleta draakon

Autor, 12C

                                                           

Ühel ilusal päeval sündis ilma armas väike draakon. Tema ema pani talle nimeks Arnold.

Arnold oli väga tark ja andekas draakonipoiss, kuid ta ei osanud tuld pursata. Teised temavanused draakonilapsed narrisid teda selle pärast. Arnoldile ei meeldinud narrimine üldse ning ta otsustas midagi ette võtta. Ta plaanis minna tuntud nõia juurde, kes aitas hea meelega kõiki abivajajaid.

Nõid elas paksu metsa ääres väikeses onnis. Arnold koputas uksele ja nõid hüüdis, et ta tuleks sisse. Arnold avas ukse ja jäi üllatusega tuba vaatama. Onn tundus seest palju suurem, kui väljast. Ta oleks nagu sisenenud lossi. „Pane suu kinni, muidu lendab kärbes sisse,“ lausus nõid järsku. Siis sai Arnold aru, et ta oli suu ammuli vaatama jäänud.

Arnold uuris, miks onn seest nii suur ja väljast nii väike on. Nõid vastas lühidalt: “Sest koera nimi oli Reks.“ Arnold sai aru ning siis tuli talle meelde, et tal on ju mure ka. Ta võttis julguse kokku ja küsis, kuidas ta saaks õppida tuld purskama. Nõid uuris natuke oma nõiaraamatut ja luges ette lõigu: „…saad tuld pursata siis, kui ronid Kauge Maa vulkaani otsa ja aitad teel kolme abivajajat, ning vulkaani otsas pead ütlema: “Lõke, tikk, tuli, palun tule tuli!“ Arnold oli algul küll veidi kohkunud, sest Kauge Maa asus väga kaugel, kuid otsustas siiski proovida. Ta tänas nõida ning hakkas minema. Arnold mõtles, et ta parem kõnnib vulkaani juurde, mitte ei lenda, sest muidu ta ei  kohta piisavalt abivajajaid.

Arnold oli käinud juba terve päeva, kui ta märkas tüdrukut kivil nutmas. Draakonipoiss tahtis teada, mis tüdrukul juhtunud on. Plika nuuksus läbi pisarate, et ta oli lubanud oma ema suure kännu juures oodata, aga läks liblikat püüdma ja ei leidnud enam kändu üles. Arnoldile tuli meelde, et ta nägi enne ühte suurt kändu, mille kõrval oli ämber maasikatega ning juhatas tüdruku kännu juurde, kus ema juba oma tütart hüüdis. Tüdruk andis tänutäheks draakonile pooled maasikaid ning nad jätsid hüvasti. Arnold istus kännule oma maasikaid sööma ning jäi magama.

Kui Arnold hommikul ärkas, oli päike juba kõrgel. Talle maitsesid väga õhtused maasikad ja otsustas ka hommikusöögiks mõned maasikad korjata. Teele asus ta hea tuju ja täis kõhuga. 

Kui ta oli mõni tund kõndinud, hakkas maastik mägisemaks ja ilm palavamaks muutuma. See tähendas, et ta oli jõudnud Kaugele Maale. Mõne aja pärast jõudis ta jõe kaldale, millest üle ei viinud ühtki silda. Arnoldit see ei heidutanud, sest ta tahtiski juba ammu ujuma minna. Vesi oli päris külm, kuid palaval päeval ongi külm vesi parim. Ta jäi ujumisega väga rahule.

Arnold jätkas oma teekonda, kuid siis nägi ta, kuidas üks hooletu lohe oli süüdanud põlema suure puu ja nüüd proovis kõigest väest tuld kustutada. Arnoldil hakkas nii kiire, et ta otsustas lennata. Ta lendas tagasi jõe äärde, võttis suu vett täis ja sülitas selle kiiresti puu peale. Ehmunud lohe oli väga tänulik, et Arnold puu ära kustutas. Ka Arnoldil endal oli hea meel, et ta sellise vahva asjaga hakkama oli saanud.

Draakonipoiss oli ise olnud nii ametis tule kustutamisega, et kui ta lõpuks vulkaani märkas, oli see juba päris lähedal. Hetkeks jäi ta kaunist vaadet imetlema, kuid  sammus siis enesekindlalt edasi. 

Päris vulkaani jalamil kohtas ta veel üht draakonit. Selle draakoni nimi oli Ats. Ats oli Arnoldist kaks aastat noorem. Kui nad olid natuke aega rääkinud, selgus, et ka Ats tahtis vulkaani otsa pääseda, et saada oskust tuld pursata. Kuid Ats ei osanud ka lennata ega saanud seetõttu vulkaani otsa. Arnold tegi ettepaneku, et Ats võib tema sabast kinni võtta ja Arnold lendab vulkaani tippu. Ats oli rõõmuga nõus.

Kui nad olid vulkaani tippu jõudnud, laususid nad võlusõnad. Nad ei tundnud mingit muutust ning kartsid, et sõnad ei mõjunud, kuid otsustasid siiski proovida. Nad lugesid kolmeni ja puhusid. Järsku lahvatas kaks suurt tulejuga. Draakonid olid väga õnnelikud, et nad oskavad nüüd tuld pursata.

Neist said väga head sõbrad ja teised lapsed ei kiusanud neid enam mitte kunagi. Ilmselt purskavad nad praegugi veel kuskil sõbralikult tuld.





Tagasi