Retsensioon – Moliere "Misantroop"

Sandra Süld, 12A

 

12. novembril käisin Kuressaare Linnateatris vaatamas VAT Teatri näidendit „Misantroop“.

Alceste, misantroop, tõmbub maailmast tagasi, sest ei suuda enam taluda seal valitsevat valskust, silmakirjatsemist, tehtud rõõmsameelsust ja kahemõttelist viisakust. Ta tahab olla kaasinimeste vastu lõpuni aus ning nõuab seda ka teistelt. See viib aga kogu ühiskondliku kooselu aluseks oleva struktuuri kokkuvarisemiseni. Alceste kogub endale vaenlasi ning jätaks parema meelega selle maailma igaveseks maha. Kui vaid ei oleks Célimène'i , kes mehe teravat pilku kunstipäraselt looritab ning teda kõiki oma põhimõtteid unustama paneb.

Lavastajatööga võis kindlasti rahule jääda, sest tegevus oli loomulik ning mitmekesine. Ainus asi, mis veidike häiris oli Tanel Saare alguses esitatud monoloog, mil seisis vaatajate poole seljaga. Loomulikult oli tegu taotlusliku elemendiga ning mehel oli võimas hääl. Tõesti, kõik näis nagu sobivat, aga dramaatiline tekst jäi miimikat nägemata nõrgaks. Vaatajana tahaks saada ikkagi tervikut kätte. Siiski tuleb suurt tunnustust avaldada lavastaja Markus Zohnerile, kes suutis teha suurepärast koostööd eestlastega.

Geniaalne oli näitlejate valik, sest igaüks suutis edasi anda enda tegelaskuju iseloomuomadusi ja hoiakut. Eriti tõstaks esile Katariina Laugu, kes, nagu tavaliselt, suutis olla parimatest parim. Järjekordne tõestus, et tegu on ühe mitmekesisema naisnäitlejaga Eestis. Tema rollid olid küllaltki veidrad ning paraja kiiksuga, kuid ta suutis neid esitada väga mõjuvalt. Kehastades siis kõvera seljaga Célimène'i nn vihavaenlast või konkreetse jutuga sõnumitoojat. Ikka jätkub vaid positiivseid sõnu tema kohta. Sageli olid halenaljakad stseenid seotud just Laugu tegelaskujuga, näiteks Elina Pähklimäe tervitamise äpardus, kus kolmanda musituse asemel jäi ette neiu vale kehaosa. Loomulikult tuleb ära märkida Katariina Laugu head hääletämbrit ning huvitavat miimikat, mis oli nagu i’le täpiks.

Varasemalt mainitud Célimène'i rolli mängis siis Elina Pähklimägi, kelle pikad oranžikad juuksed jäid esimese asjana meelde. Veidi häiris tema peenike hääl, aga see domineeris õnneks vaid mõningates kohtades. Iseenesest tuli naine oma rolliga hästi toime ning piisavaks lisandiks olid akrobaatilised elemendid, mida ta suure kergusega sooritas. Aeg-ajalt jäi mulje, et ta on sulgkerge, isegi laval liikudes kasutas ta tihtipeale vaid päkkasid, mis on iseloomulik baleriinidele.

Halvemaks ei saa pidada ka meesnäitlejaid. Peaosa mängis küll Tanel Saar, kuid meelde jäi pigem Ago Soots oma veidra ning tänapäeval meeste seas järjest laialdasemalt leviva olekuga. Huvitav lahendus oli sihvaka Sootsi lühikesed ning Margo Tederi kottis püksid, mis rõhutasid kummagi figuuri. Loogiliselt võttes riietutakse ikka pigem nii, et saavutataks tasakaal rõivaste ja päris keha vahel, kuid selles tükis oli pigem vastupidi. Kui oled pikk ja peenike, siis peaksidki kandma midagi sellist, et seda veel rohkem esile tuua. Nende kahe näitleja üksteise täiendamine ning laval liikumine oli harmoneeruv ning kokku moodustasid ühe humoorikama paari. Siiamaani jääb mõistetamatuks, kuidas jaksab väiksem mees suuremat süles hoida ja veel nii pikka aega. Samal ajal tegevusse sisse elada ning näoilmetega kaasa mängida.

Ette heidaks vaid Tanel Saarele, kes tundus natukene ebakindel või kippus puterdama. Üldjoontes sai ta oma osaga hästi hakkama ning lihtsalt lava ääres seistes suutis ka jutustada ilma sõnadeta oma tundmustest. Aga midagi jäi justkui puudu. Üldiselt oli näha näitlejate teineteise mõistmist. Sageli oligi laval terve punt koos ning igaühele kordamööda otsa vaadates moodustasidki nad täieliku terviku. Just nagu perekonna, kus kõigil on oma roll mängida.

Kunstniku ja lavastaja koostööd võib tõesti pidada väga õnnestunuks. Teatris oma kohale maha istudes sai näha vaid musta lava ning taustaks kolme samasuguse värvusega seina imiteerivat plaati. Siiski veidi enne tüki algust hakkasid seal ringi sibama näitlejad, kes kriidiga põrandale ning tagumisele osale jooni vedasid. Peagi võis silmata tekkivat kompositsiooni, mis pidigi olema piisav, et näidend õnnestuks. Igale joonistatud esemele oli juurde märgitud ka, mida see kujutas, et ei jääks vaatajale petlikku muljet. Loomulikult rõhutas see pigem irooniat ning näitas, et tulemas ei ole tavaline lavastus. Seesugune lahendus jääb kindlasti kauaks meelde ning näitab selgesti, kui väheste vahenditega suudetakse lava elama panna. Pole vaja sisse tuua mingisuguseid suuri mööbliesemeid ega muud pudi-padi. Isemoodi huvitav oli ka seik, et kasutuses olnud asi kriipsutati seinalt-põrandalt sellel samal hetkel maha ning hiljem kuskile mujale asetades, joonistati ese peagi tagasi. See tagas publiku kaasaelamise ja-mõtlemise reaalsete asjade kasutamiseta.

Kogu lavastus oli niivõrd haarav, et muusika olemasolul poleks suutnudki seda märgata. Pidevalt kasutusel olev kujulusvõime ning aeg-ajalt saalist kostuvad naeruhood aga olid piisavaks refrääniks, seletamaks sisu ning inimeste tundmusi. Lisandid oleksid ainult üleliigsed olnud.

Alguses ehmatas veidikene ära luulevormis tekst, sest ise seda lugedes peab palju rohkem kontsentreeruma kui tavalist proosateksti lugedes. See välistab omakorda näitlejate improvisatsiooni lavastuse jooksul juhul, kui sõnad peaksid meelest minema. Siiski pärast esimeste pikkade monoloogide mahapidamist muutusin rahulikumaks ning mõistsin, et aru saada polegi nii raske, kui esialgu kartsin. Etendus jättis suurepärase mulje ja kogu terviklahendus mõjus niivõrd hästi. Huumorisoon pole loomulikult kõigil inimestel sama, aga arvatavasti leidis iga saalisviibija paar enda jaoks naljakat kohta, kus tõesti oli raske naeru tagasi hoida. Siiski ei tohiks võtta lavastust eelarvamuste ja iganenud põhimõtete järgi, sest tükk pakatas erinevatest iroonilistest ja veidratest seikadest.

 


Tagasi