Retsensioon – Arthur Miller "Hind"

Äret Pea, 12C

 
8. oktoobril käisin Kuressaare Linnateatris vaatamas Heiti Pakki lavastatud ning Valdek Kruuspere poolt eesti keelde tõlgitud etendust „Hind“.  Hoolimata sellest, et see Arthur Milleri psühholoogiline draama esietendus Ameerikas aastal 1968, on näidend just nüüd Eestis mängimiseks küps ja aktuaalne – sellesse on sisse kirjutatud haiglaslik ostlemine, tööpuudus, majanduskrahh, raha- ja võimumängud, positsioonide hierarhia.

Milleri näidendi keskmes on peresuhted, täpsemalt kahe venna taaskohtumine pärast 16 aastat. Nad jagavad isalt päritud varandust ja kaevavad minevikus, et jõuda tõeni ja teineteiseni. Kõik näidendi tegelased on oma elus teinud valiku ja millist hinda on nad selle eest maksnud, ei tea nad elu lõpuni.

Selle loo abil paneb Miller mõtlema väga oluliste väärtuste üle. Peamiselt muidugi nende asjade üle, mille väärtust ei saa mõõta rahas: peresuhted, kohustused teiste ja enda ees, otsustamise õigus ja otsuste vabadus. Nii et hind, milles tegelased kokku leppida püüavad, saab hoopis teise tähenduse.

Heiti Pakkile on see alles teine näidend, kuid lõpptulemus oli sellegipoolest väga mõjus ja kaasahaarav, moodustades hea ühtse terviku. Lavastaja sõnul käsitleb Milleri teos teemasid ja küsimusi, mida pole varem sellisel viisil esitatud. “Üks neist on seotud niinimetatud asjade selgeks rääkimisega, mida üldiselt peetakse küll valusaks, aga siiski õigeks eesmärgiks. Millise vastutuse me võtame, kui kellelegi tõde näkku ütleme või sunnime kedagi tõele näkku vaatama?”. Mingile isiklikule äratundmisele jõudnud inimesed on sageli kannatamatud, sunnivad teistele oma vaadet peale ja üritavad teisi parandada. Arvan, et just selline tõlgendamine, draama küllaltki varieeruv sisu ja karakterite omapära aitasid lavastamisele kaasa. Mängimisvõimalusi on omajagu.  Samas peitub teoses midagi väga konkreetset, millest ei saa mõõda vaadata ega puudutamata jätta. Lisaks sisu edastamisele suutis Pakk näitlejate koostöö väga meeldivaks muuta. Kõigil oli oluline roll ettekandes, kohati domineeris üks, siis jälle teine, kuid üksteist ei varjatud täielikult.

Kindlasti ei olnud hea koostöö taga ainult lavastaja, vaid suure panuse andsid sellesse näidendisse ka näitlejad. Osatäitjateks olid Kuressaare linnateatri direktori asetäitja Aarne Mägi- Walter Franz, Elina Reinold- Esther Franz, Riho Kütsar (teater "Vanemuine“)- Victor Franz ja kõigile teadatuntud Guido Kangur (Eesti Draamateater)- Gregory Solomon. Rollid olid minu meelest hästi avatud ja publikule mõistetavad. Kõik tunded olid maksimumini viidid. Viimseks piiriks olid minu jaoks hetked, mil ma alateadvuslikult tooli sügavustesse kössi vajusin- see juhtus valjude hääletõstmiste ajal. Häält on näitlejatele igatahes antud rohkem kui küllalt.

Edukat kirurgi kehastanud Aarne Mägi ütles, et mängida on keeruline, aga äärmiselt huvitav. Ta arvab, et lavastaja on oma dialoogi ülesehituselt väga täpne, mistõttu jääb näitlejal tekstiga improviseerimiseks minimaalne võimalus. Aarne Mäe tegelaskuju Walter on tundlik ja vaoshoitud. Ta jättis lavale tulles intelligenste ja erudeeritud mulje, kuigi venna Victori jutu järgi võiks ette kujutada arrogantset ja omakasupüüdlikku isiksust, kes valis perekonna juurde jäämise asemel kolledži ja tulusa karjääri. Kuusteist aastat hiljem saabub ta enesekindlalt, kuid alandlikult vennaga kohtuma, et otsida lepitust lisaks vennaga ka iseendaga, kuid lahkub lõpus ikkagi samas situatsioonis olles nagu enne tulekut. Victor ei suutnud oma lähikondlasele andestada hoolimata teise püüdest vabandada ja olukorda heastada, tunnistades oma valikuid ja haavatavust. Üks asi, mis mind Aarne Mäe juures häiris, oli tema pingelisus ja kramplikkus, kuid võibolla oligi see taotluslik ning pidigi nii mõjuma.

Teist venda Victorit mängis Riho Kütsar. Tema etendatud karakteriks oli keskpärane kohusetundlik politseinik, kes kolledži lõpetamise asemel valis oma miljonid kaotanud isa aitamise. Sellise valiku tegemine arvatavasti muutiski mehe nii endassesulgenuks ja elus pettunuks. Samas oli tunda, et tegemist on väga konkreetse mehega, kes ei armasta pikalt lobiseda, ent ilmnes temas naiivsust ja veidikene rumalust. Mehe maailmavaade tundus suhteliselt kitsas ja piiratud, ta haletses ennast liiga palju selleks, et elus kuskile üldse jõuda. Ka selline lõputu mälestustes elamine pani ta karjäärile ja suhetele tugeva põntsu. Kütsar suutis korralikult ja püüdlikult edasi anda selle tõeliselt tavalise ja inimliku tegelase.

Victori naine Esther (Elina Reinold)  esindas tüüpilist kapitalistliku ühiskonna madalamasse keskklassi kuuluvat naist, kes unistab alati rohkemast rahast, särast ja glamuurist. Vähese raha tõttu otsib ta glamuuri odavamatest lõbudest – odavam alkohol, ostlemine odavamates poodides. Olenemata sellest pole tugev, ent õrn natuur Esther sugugi rumal ega alandlik, võibolla ehk pisut pealiskaudne ja rahutu. Reinold näeb suurepärane välja, kostüüm istub seljas valatult ja tema keha paistab olevat parimas vormis. Reinold andis Estherile lisaks sellele võimule, mis tal mehe üle oli, ka jõulise ja mahlaka hääle, mis mõjus vaatajatele arvatavasti ootamatult ning pani nad kohati nihelema. Samamoodi mõjutasid publikumi ka Victor Franzi taltsutamata raevuhood. Negatiivse küljena toon välja selle, et Elina Reinold tundus laval kuidagi kogenematu ja liiga ülespuhutud, minu arvates mängis ta oma tegelaskuju liialt üle. Oleks ta veidi end tagasi tõmmanud, muutunuks karakter palju loomulikumaks ja muljetavaldavamaks.

Nii minu, aga ka paljude teiste eriliseks lemmikuks kujunes ilmselt Gregory Solomon, keda kehastas väga hinnatud Guido Kangur. Olen täiesti kindel, et sobivamat näitlejat Solomini rolli Eesti näitemaastikult ei leiduks. Leian vaid kiidusõnu tolle mehe näitlejatöö kohta.
Kangur, kes juudist antiigikaupmeest mängib, ise ei kiida niivõrd teatritükki, kui esmakordset kogemust Kuressaare teatrilaval. Ta arvab, et see linn, see teater, see vaikus kokku oli just see, mida tema sel hetkel praegu vajas. See oli mehe jaoks kosutav kogemus.
Kangur aga suutis pakkuda ka publikumile meeldejäävat kogemust, sest see side, mida ta hoidis pealtvaatajatega lavale astumise hetkest alates, oli lihtsalt nii tugev, et hakkasin suuresti sellele halenaljakale ja vigurlikule vanamehele kaasa elama, mis sest, et Solomon oli parajalt vastuoluline tegelane. Vana juut oli oma pika elu jooksul näinud kõike, teda ei üllatanud miski, isegi mitte perekonnatülid vanemate varanduse pärast. Ta on ettevaatlik ja sõnakasutus väga kujundlik. Kuigi temas peitub ärimehele ja juudile kohane kasuahnus, esineb tema ütlustes siirust ja tõde. Huvitav oli jälgida, kuidas Kangur rahvast naerutada suutis: Solomon oli üle üheksakümnene mees, ta liikus ja vabises ringi nagu õhuke haavaleht, kelle tuul võib iga hetk minema lennutada, samas jälle vuras ta toas ringi graatsiliselt ja kergelt. Kord oli ta hale, pehme ja kaastunnet äratav surmakoridoris ootav vanamees, siis jälle ärgas, elujanus ja riukaid sepitsev juut. Lisaks kõigele oli ta suurepärane keerutaja, mis valmistas ühele tuska, teisele aga palju lõbu. Kanguri tegelast oli kogu aeg terve lava täis, mis oli omaette komejantlik nähtus, samas ei võtnud ta ka kogu tähelepanu endale.

Ajastule tõetruu vana ruumi suutsid luua lavameister Ahto Matt ja kunstnik Rein Nettan. Lava kaunistas massiivne ja luksuslik mööbel, mis oli kuhjatud mitmetest tubadest kokku ühte pööningutuppa. Seal oli Walter Franzi sõnadega „igasugune vana kola“: kapid, lauad, tugitool, diivan, kleidid, toolid, grammofon, harf, aer jne. Kuid need mööbliesemed ei olnud pelgalt suvaline vana kola, vaid igal ühel oli oma tähendus ning oma lugu rääkida. Selles elutuna seisvas toas ärkasid ellu mälestused.

Oma osa õige meeleolu loomisel oli ka kohe algul muusikavalikul. Etendus algas autosignaalide, kõrval asuvas kirikus või kontserdisaalis toimuvast lauluproovist tulevate kõladega. Publik suudeti häälestada kohe näidendi tegevusaastasse ja tegevuskohta – 60ndate lõpu Manhattanile. Ka muusikaline lõpplahendus oli väga veenev, millele lisas vürtsi Kanguri väike tantsisklev keerutamine, näpp püsti ja kaval muie näos, mis lõppes ruumi hämardumisega.

Etendus istus mulle suurepäraselt, isegi see ei tekitanud kahetsust, et samal ajal ralli kestis. Olen igati oma valikuga rahul, et otsustasin seda reedest sügisõhtut sisustada millegagi kultuursega. Näidend ja selle sisu oli mõjus ning pani mõtlema käsitletud põhiprobleemide üle, ka tekkis tahtmine ise püüda aru saada, kellel siiski oli õigus, kes käitus õigesti, kes valesti, mis oleks võinud olla teisiti. Kuna erinevaid asjaolusid oli nii palju, mille põhjal otsustada ning igal tegevusel, mis minevikus aset leidis, oli rohkesti plusse ja miinuseid, ei suutnudki ma lõplikule otsusele jõuda. Kuid see-eest sain ühe mõtte võrra rikkamaks: ei pea uskuma ainult seda, mida näed, vaid ka nägema seda, mida usud.




Tagasi