Pihlakas

Anna Talvi, 12C

                                                           
Pooletunnise sõidu kaugusel pealinnast üksiku poolsaare kõige tuulisemas tipus jalutas naine, kaks last käekõrval, oma uude majja. Naine oli kolmekümnendates, kõhn ning murelik. Tuul keerutas tema luitunud lokkidega juukseid silmadesse, mis vesisiselt läikisid, sest karge tuul näpistas valusasti. Juba langesid esimesed jäised piisad  palgetele, kui hakkas paistma väike viltune pihalakas, millelt tuul oli viinud viimased lehed, mis nirule oksale kinnitusid. Puu kasvas poolsaaare kõige põhjapoolsemas tipus, olles avatud igale jäisele meretuulele. See pihlapuu sarnanes natuke naisega. Nad mõlemad näisid küll kidurad, kuid sisult olid nad tugevamad kui mistahes tamme tüvi.

Uue maja, kuhu nad elama läksid, asukoht oli sadakond meetrit rannast, et laine otse treppi ei soolaks. Marude eest polnud aga pääsu ka seal, sest jändrikke mände kasvas vaid üksikuid. Majakese suurus jäi aga ehk rikkama inimese magamistoale alla. Kuid lastele, viieaastasele Liisile ning kaheksasele Arturile ta meeldis kangesti. Mis sellest, et väike ja lihtne, põrandat aitas Artur ning tapeeti Liisi panna.

Sõpru lastel palju ei olnud, sest läheduses elasid vaid väga üksikud pered, kuid sõprus sai seda tugevam. Koos käidi kõikjal. Liisa lemmiktegevus seisnes rannas kivide kajakate "valgest" puhtaks pesemises. Küll oli pärst uhke tunne, kui merele vaadates rahnud ilusasti särasid. Pealegi ei saanud töö kunagi otsa. Ainus miinus seisne selles, et kõik ülejäänud olid poisid, kes kiviküürimist sugugi mehelikuks ei pidanud. Sageli jookiski Liisi neile lihtsalt järele, olenemata, kas poisid Linnulaiult mune näpata püüdsid või rannas omatehtud õngedega ogalikke püüdsid.

Kõige parem aeg aastas oli laste meelest kahtlemata talv ja seda kahel põhjusel. Esiteks jäid sinna jõulud, mis tähendas, et heal juhul toob ema pähkleid või šokolaadi. Teiseks, talvel ootas neid terve Soome laht. Poisid mängisid päevad läbi hokit ning vahel võtsid ka Liisi kampa. Tüdruk kandis kahtlemata kardetuima mängija tiitilt, sest keegi teda tõugata ei julgenud, küll aga osutusid Liisi küünarnukid äärmiselt kondisteks ja teravateks. Kuna pimedas mängida ei saanud, sest alati võis mõne kivi või prao märkamata jätta ja oma sabakondile päevadeks valu teha, siis istuti selle sama kõvera pihlaka all. Nimelt säras üle sileda jää Helsingi tulede kutsuv kuma. Küll siis jutustati, mida kõike head teisel pool vett teha võis, ning kujutati ette ennast kunagi sinna minemas.

Mõnikümmend aastat hiljem läkski Liisi teisele poole vett elama, et leida taas vaikust, puhata tarbimisühiskonna melust ning tunda end jälle vabana. Esimesed kaks ta leidis, kuid tõelist vabadust sisemaa ei pakkunud. Kunagi ei saanud ta vaadata päikeseloojangusse või uurida lõputut silmapiiri. Liisi tahtis korrakski lapsepõlvekoju tagasi minna, kuid seda paika ta enam ei leidnud. Poolsaare asfalt- ning rulluisuteede vahel kerkisid villad, viltuse pihlaka asemel laius moodne elektriküttega disainiröögatus ning valged kivid ootasid igatsevalt väikest Liisit.

Tagasi