Neptuni loaga

Hanna Tuus, 18B



See ei olnud tormine õhtu. Küll oli maru terve nädala seda väikest mere kaldal seisvat küla räsinud. Männi Antsu õues oli vana kask ära murdunud ja aida peale kukkunud. Sai teine päris kõvasti kannatada. Vana Rein kopsis koos eidega mitu päeva, et katuse tagasi peale saaks.  Ja Mihkli Juhani loomakopli tara oli ümber lennanud. Tuul rebis saarepuust postid maa seest välja silmagi pilgutamata. Tema ei vaevanud oma pead selle pärast, et Juhan oli metsas valgest pimedani sobivaid oksi otsinud. Tuult ei huvitanud, et terve Mihkli pere oli kolm päeva tara üles seadnud. Ja ammugi ei valutanud ta oma südant sellega, et need kaks mullikat ja kolm lehma, kes lahti pääsesid ja keda enam ei nähtud, olidki selle talu kogu varandus. Aga sel päeval, ei mäletagi täpselt enam-oli vast aeg kusagil augusti keskel, sündis sellesse väikesesse talusse poisslaps. Keegi ei osanud teda oodata, tal oli vist ilma tulemisega õige kiire. Ta tõi kaasa selge taeva ja alistunult lainetava mere.

Väikest Jaani, sellise nime andis talle isa, ootas peres ees juba neli last- kolm poissi ja üks plikatirts. Nad kõik mahtusid pisikesse uberikku, kus olid vaid köök ja suur tuba. Aga nälga selles peres ei olnud, sest meri andis kõik oma hinge tagant ära, kui talt vaid küsida oskasid. Ja Jaani isa oskas. Iga päev käis ta kalal, aga alati palus Neptunilt enne luba. Mere kuuldes ta ei vandunud, ei sõimanud merd ja vahel viis vanale merevalitsejale pool kappa õlut, et see tema tihedate meresõitude pärast ei pahandaks.

Jaani lapsepõlv oli igati õnnelik. Juba viieaastaselt oli tal oma isiklik õng- puuoks, jupp nööri ja konks. See õng oli Jaani jaoks väga tähtis ning just sellega tõmbas ta merest välja oma esimesed purikad.  Alati tahtis ta isaga merele kaasa minna, aga ema ei lubanud ja siis ei võetudki. Tal oli raske sellest aru saada- miks peab tema ema ja õega kodus toimetama, kui isa ja suured vennad võivad merel teha nii põnevat asja, nagu seda oli kalapüük.

Ja üleüldse oli tema arust isa parasjagu imelik, eriti siis kui asi meresse puutus. Vana Jaan palus merelt luba isegi rannavees jalgade pesemiseks. Kuigi tundus, et suure soolase näol on tema jaoks tegemist väga hea sõbraga,siiski ta kartis teda. Väikest Jaani sundis ta ka ujuma õppima. Ütles, et kui merel on vihane meel, siis ei saa teda usaldada. Aga poisike ei pidanud seda sugugi vajalikuks- vee peal püsimiseks oli ju paat. Isegi vanemaid vendi, kes juba pea täismehed olid, ei lubatud üksi merele-ikka pidi isa kaasas olema. Meri oli ju tore,hea! Pehmelt paitas meretuul põski ja vesi sillerdas päikese käes.

Oli oktoobrikuu ja Jaanil oli elukogemust täpselt üheksa aasta jagu, kui isa äkitselt haigeks jäi. Ega keegi teadnudki täpselt, mis tal viga oli, aga tohtrihärra, kes kaugelt kohale sõidutati, teda sängist välja ei lubanud. Kui isa juba üle kümne päeva oli voodis olnud, teadsid poisid, et nüüd peavad nemad merele minema ja kalasaagi koju tooma, sest toiduga hakkas juba kitsas kätte jõudma. Vanematele nad ei rääkinud, sest nad oleks keelama hakanud ja nii läksidki kolm venda paadiga merele. Suuremad poisid oskasid võrkudega ümber käia ja Jaan võeti abiks kaasa. See oli tema esimene kord kodust päris kaugele avamerele seilata. Ta oli nii elevil ja suured vennad kiirustasid, et mitte emale vahele jääda. Poisid unustasid merekuningalt luba küsida.

Kodumaja ei paistnud merelt kätte, kui taevas tumedaks hakkas tõmbuma. Esialgu tundus see reisi eriti põnevaks tegevat, kuid varsti muutusid ka lained kõrgemaks. Need hüpitasid paati justkui mõnd pallikest. Poisid olid hirmunud, Jaanile tikkus pisargi silma. Tuul kogus jõudu ja ühel hetkel virutas laine Jaani ja ühe tema vendadest üle parda. Jaan oli paanikas, ta karjus ja kadus vee alla, siis siples jälle ülespoole, ta ei näinud midagi, kõikjal oli tumemust vesi. Siis haaras keegi tal käest. Vend tõmbas poisi paati. Jaan lõdises hirmust ja ulgus enda õnnetuse pärast. Ta ei saanud alguses arugi, et üks vend oli puudu. Mõne hetke pärast mõistis ta, et ta ei olnud ainus, kes vette kukkus.  Poisid vahtisid merd, aga kusagil ei paistnud ühtki peanuppu. Ainult lained,vahused ja hirmuäratavad, tagusid vastu paadi külgi. Jõudis kätte öö. Jaan jäi vist vahepeal magama, sest järgmine asi, mida ta nägi oli kodumaja, mis paistis esialgu õige tillukesena. Hommik oli käes. Aga venda nad ei leidnudki, tiirutasid veel ja veel ringi ning viimaks sõudsid murtuna tagasi. 

Koju jõudes leidsid nad eest nutva ema. Isa oli öösel ära läinud. Kui ema kuulis ka poja kaotusest, ei olnud mõtet nuuksetele lõppu otsida. See torm viis endaga kaasa kaks meest. Jaan mõistis esimest korda, et ega isa palumised olnudki võib olla nii mõttetud. Ja ta sai ka aru, et meri talle sugugi ei meeldinud, sest see jättis ta kallist vennast ilma.

Nüüd elasidki nad neljakesi ja Jaan pidi järsku mehe eest väljas olema, sest ega üksi võrke merre lasta ei saa. Tema päevad möödusid kala püüdes ja võrke puhastades, mängudeks enam eriti aega ei jäänud. Kuid siiski jäi tema jaoks üks rõõm alles. Paari kilomeetri kauguselt kodust asus pisike sadam. Ei olnud ta suur, sinna ei tulnud puhkama laevad, mis kaugetel meredel seilanud. Seal magasid väikesed kalapaadid ja mõned pisikesed laevukesed. Aga mehed, kes neil paatidel seilasid, olid küll igal pool käinud. Näiteks Jaani suur sõber Uku, keskeas habetanud merekaru, olevat oma sõnade järgi isegi Jaapanis käinud. Jaan uskus teda, sest Uku ju teadis rääkida, et Jaapanis olevat tüdrukud kaunid ku roosad õunapuuõied. Aga neil tütarlastel pidid olema kurjad isad, kes võõraste maade meremehi oma majades näha ei taha. Ja majad, muide, olevat neil papist tehtud.

Oo, Uku oli imeline inimene! Ta kõneles oma seiklustest nii paeluvalt. Ja pärast iga pajatuse lõppu lisas ta, et kui aga võimalust tuleb, siis läheb ta jälle kaugetele meredele seilama ning võtab Jaani ka kaasa. Seda oleks poiss soovinud, aga ega ta väga loota ei julgenud, sest kuidas küll jätaks ta ema koju maha. Ja tema hingesopis oli alles kartus suure ja sinise vee ees.

Aeg lendas. Ühel hetkel oli suureks sirgunud õekesel ukse taga kosilaste järjekord ja teisel silmapilgul oli ta juba ära võetud. Ja Jaani vendki tõi endale naise majja. Ei olnud see hea naine, kamandas ja vingus hirmsasti, aga mees oli endas kindel. Isegi Jaani ema kallal teritas see peps proua keelt, aga ema oli kange, hakkas vastu ja ei lasknud ennast ja Jaani majast minema lüüa. Need ei olnud õnnelikud päevad ja väsitasid ema. Jaan oli siis kakskümmend aastat vana, kui ta ema enam ei jaksanud. Jaan arvas, et see ongi tema elu kõige kurvem päev... Aga ega Jaani vennanaine ennast sellest häirida lasknud, et peres surm oli olnud, tema kärkis päevade viisi ja Jaan märkas, et meri vahutas üha kutsuvamalt.

Uku oli vahepeal kuhugi kadunud, keegi ei teadnudki, kuhu. Kui Jaan teda siis ühel päeval väravast sisse tulemas nägi, rõkkas ta süda rõõmust ja tahtis lõhki minna. Uku ei teinud pikka juttu, vaid vuristas kohe ette: tema käinud kusagil linnas seiklusi otsimas ja planeerimas. Leidnud kellegi vana kapteni, kes otsinud laevale korralikku meeskonda. Ja Uku oli ennast ja Jaani kohe kirja pannud. Alles hiljem olla talle pähe turgatanud, et äkiste Jaan temaga koos tulla ei tahagi. Ja seetõttu tema ruttas oma vanale sõbrale külla. Alguses oli Jaan päris kindel- tema ei lähe. Sest ta ei pidanud merel loksumisest nii väga lugu. Aga kui ta siis järele mõtlema hakkas-vennal naine olemas, temal omas kodus enam ruumi pole... Viimaks nõustus ta Ukuga kaasa minema. Ta tõttas koju, võttis oma seitse asja, jättis vennaga hüvasti ja hüppas Uku alusele, mis pidi nad sinna linna viima, kus kapten neid ootavat.

Pea kakskümmend aastat seilasid Uku ja Jaan koos maailmameredel, küll vahetusid kaptenid ja laevad, aga see ühtne tandem jäi kokku. Kuigi vahel Jaanile tundus, et temast tublisti vanem meremees hakkab väsima, siis Uku kinnitas alati vastupidist. Neile kogunes mälestusi hulkade viisi. Jaan nägi ära kõik Eestimaa sadamad, veel jõudsid nad Saksamaale, Inglismaale, Indiasse ja isegi Jaapanisse. Kui kõvasti Uku ka igast Jaapani sadamast ei otsinud, papist maja ta Jaanile ettenäitamiseks ei leidnud. Aga ise ta oli väga kindel, et ehk see oli ühe linna traditsioon, et maju papist tehakse.  Koos nägid nad torme ja vaikseid päevi. Merel olles kannatasid nälga ja sadamates sõid end liiga täis. Ja milliseid tüdrukuid nad nägid! Ühes kohas kenamad kui teises! Uku jõudis nende aastate jooksul vist umbes kaheksa tütarlast ära kosida, arem ja tagasihoidlikum Jaan aga ei saanud ühegagi juttu tehtud. Kuigi üks jäi talle eriti hästi meelde...

See oli Inglismaal. Oh, mis sadam see nüüd võis olla! Igatahes nägi Jaan seal ühes kõrtsis punaste põskedega kaunist neiut. Ta töötas tolles kõrtsis, pesi laudu ja kandis õllekappasid ette. Jaan oleks talle heameelega tahtnud öelda, kui väga talle neiu pähklikarva silmad meeldisid, kui ta vaid oleks osanud- ei kuulunud tollal, kui Jaan veel kolmkümmend oli, tema oskuste hulka inglise keele kõnelemine. Jaan istus kaks ööd ja päeva selles kõrtsis ja vaatas ainiti neiut ja seadis mõttes sõnu ritta. Siis hakkas nende laev sadamast lahkuma ja Jaan pidi minema. Ta võttis julguse kokku ja lehvitas ukselt pähklipruunide silmadega tütarlapsele aralt. Aga tüdruk ei näinudki, sest ta oli liialt ametis ühe täisjoonud meresõitja kämmalde eemaldamisega oma pihalt. Ja Jaan andis endale raudkindla lubaduse inglise keel ära õppida.

Aja jooksul sai ta suhu teisigi keeli ja õppis tuhandeid uusi sõnu. Küll töötasid nad Ukuga kalapaatidel, küll olid abiks kaubalaevadel. Kevaded vahetusid ja ühel järjekordsel kevadpäeval, mil meeskond parasjagu ühes Hispaania kõrtsis puhkas, sai Uku elujõud lõpuks otsa. Ta sai sellest juba paar päeva tagasi aimu ja kui ta teadis, et nüüd ongi see aeg käes, vaatas ta Jaanile tõsiselt otsa ja teatas karmil toonil: „Ära sina kurvasta, mina ju ei ole õnnetu.“  Jaan oli siis juba üle neljakümne aasta vana ja meretuuled olid teda karastanud. Ta ei kurvastanud. Sugugi mitte. Ta mõistis, et elu on lihtsalt liiga lühike, ja astus sirgel sammul sellest kõrtsist välja ning läks esimese purjepaadi juurde, mida nägi, ja lappis omanikule kõikvõimalikes valuutades, mille ta aastate jooksul oli teeninud, suure summa peo peale, et paati ja paari meremeest osta. Juba mõne tunni pärast asus see purjekas Inglismaa poole teele, aga enne palus Jaan Neptunilt seilamiseks luba, ta tegi seda alati, kuigi mõned poisikesed teda selle kombe pärast pilkasid.

Pärast paari päeva merel jõudis purjekas sadamasse, kus Jaan oli näinud neidu, keda ta unustada ei saanud ega tahtnud. Ta läks samasse kõrtsi ning märkas naist, kel olid pähklivärvi silmad. Jaan sammus naise juurde ega lasknud end purjus merekarudest häirida. Ta oli selleks liiga kaua sobivaid sõnu leiutanud, et nüüd ennast segada lasta. Ning voolavas inglise keeles seletas ta naisele, kes ta oli, kust tuli. Ta rääkis, et sündis pärast tormi ja rääkis, et oli viimased aastakümned sõbraga seilanud. Ta jutustas tundide viisi. Naine ei olnud ainus kuulaja, suur rahvamass kogunes nende ümber. Kõrtsidaamid valasid pisaraid ja külmade südametega kanged seilajad mühatasid. Aga Jaan ei pannud tähele. Lõpetanud, palus ta naisel endaga kaasa tulla.  Pruunide silmadega tüdruk kõhkles, ent kuna kuulajaskond loole eriliselt romantilist lõppu ihkas, siis õhutasid nad teda kaasa minema. Naine oli viimaks nõus. Jaanist õnnelikumat meest vast ei olnudki selles Inglismaa kõrtsis nähtud.  Mõne nädala pärast jõudsid nad Eesti vetesse.

Kuna Jaan tahtis oma naisele ka sünnikodu näidata, siis just kodusadamasse ta kõigepealt läkski. Kui nad olid need paar kilomeetrit, mida Jaan lapsena nii sageli tallas, ära käinud, hakkas paistma vana majalobudik. See oli maha jäetud. Kuskil ei olnud jälgegi Jaani vennast ega tema perest. Ja naise nõusolekul otsustati sinna elama jääda. Nad tegid maja korda ja aastate jooksul sündis neile kuus ilusat last. Kõigil olid pähklipruunid silmad.

Jaan oli siis pea seitsekümmend. Oli hiline sügis. Jõuetus ja tõved olid teda juba paar aastat vaevanud. Vanemad lapsed olid juba oma elamised leidnud ja et Jaanist enam merelkäijat ei olnud, siis tõid toidugi majja pojad. Jaan tundis ära, et oli tema aeg. Juba paar päeva teadis ta seda kindlalt. Ühel õhtul, kui kõik juba magasid, suudles ta oma kallist naist laubale ja astus majast välja ja vaatles tumedat taevast ning sünkjat merd. See vahutas täna nii elavalt ja ägedalt. Jaan sammus mere poole.Ta seisis rannavees ja tänas merd, kes oli andnud talle toidu, naise ja lapsed. Istus vanasse paadilogusse ja sõudis natukene. Ta eriti ei jaksanud ja lasi lainetel end edasi kanda. Siis heitis ta paadi põhja pikali ja vaatas taevasse. Täna ei olnud seal ühtki heledat tähte. Jaan lehvitas mõttes kõigile, kes talle kallid olid. Järgmisel hommikul leiti paari kilomeetri kauguselt rannale uhutud tühi paat.


Tagasi