Nali?

Hanna Tuus, 18B

                                                           

Madis oli imelik. Ta oli lühike, tema tumedad juuksed olid turris nagu vana kõutsi karvad. Aga poissi vist ei pannud tema kahtlane välimus muretsema- kas pole imelik! Ja kõige kahtlasem oli kogu kompoti juures tõsiasi, et vahel Madisele isegi meeldis õppida, kuigi tema hinnete põhjal seda arvata ei osanukski.

Kõigin nende kohutavate omaduste tõttu ei armastanud Madist keegi peale tema oma ema. Kõige palavamalt vihkasid poissi tema klassikaaslased. Ja et ta oma staatust ei unustaks, tuletati talle seda paar korda päevas meelde.

Madis oli eile uue särgi saanud, mis talle meeldis, sest tundus oma erksate värvide tõttu lohutavalt rõõmsameelne. Poisi klassikaaslastele see aga ei meeldinud. Kõige suurem ja tähtsam mees, Andrus, mainis kohe esimesel võimalusel: „Kust sa selle särgi said? Kas emme kudus?“ Ja Andrus naeris mürinal oma õnnestunud killu üle ning klass järgis eeskuju. „Jah, loomulikult, emme kudus. Triiksärke ju nii tehaksegi. On loll!“ mõtles Madis ja itsitas tasakesi. Henri oli julgustust saanud ja teatas hambaid paljastades: „See särk näeb välja nagu keegi oleks selle välja oksendanud.“ Kostis naeruturtsatusi ning Henri jätkas innustunult: „Kas see oligi su emme, kes oksendas? Noh, ma mõtlen, et isa see ju olla ei saanud- sellel polegi isa!“ Rahvas pahvatas naerma. Madis mõtles valjusti: „Jah, ema oksendas...“  Andrus möhatas: „Kes sinu käest küsis!“ Henri ja Andrus hakkasid Madist peksma. Nad irvitasid ning otsisid klassikaaslaste nägudest heakskiitu. Klass möirgas naerda. Madise ninast hakkas verd jooksma ja ta ei tõusnud põrandalt püsti. Paljudele ei tundunud olukord enam naljakana, pigem kurvana. Aga kuna teised ju naersid, jätkasid nemadki.

Tunnikell oli vahepeal helisenud ja õpetaja leidis klassist veritseva ninaga Madise. „Mis juhtus?“ küsis ta tüdinult. „Me tegime ainult natuke nalja.“




Tagasi