Mure

Liisa Saaremäel, 12C

                                                           

„Üks, kaks, viis… kaheksa.“

„Üks, kaks, neli,“ lausus Kalju ühe soojaga ja jätkas pärast mehist hingetõmmet mereniisket õhku, „seitse, kaheksa.“
   
Ikka ja jälle lõikas kivi mere sisse kaheksa silma, mis mõnda aega lainetades taevasse vaatasid. Kõige parem lutsukivi on lapik, umbes ühe nimetissõrme jagu laiust ning pikkust.. Kaljul oli neid veel neli tükki – kolm püksitaskus ja üks pihus.
   
„Endast lugu pidav meeshing leiab lutsukivi taskust nagu kalur taevamerest Siriuse,“ mõtles Kalju oma vanaonu hommikustele sõnadele, justkui oleks ta need omaenese tarkusest lausunud.

Kaheksa silma pöörasid jälle oma pilgu ülespoole ja kuskil adrupuhma pehmuses maandus valge kivi ja jäi sinna lebama. Vastlõigatud silmad pilgutasid kaskaadis ja sulgusid lahesoppi.

Kivid venitasid tasku lootusetult välja, kuid ometi olid Kaljut vaevanud murest kergemad. Hommikul, kui isa õuel võrku parandas, tuli ema, põll mureleid täis, poisi juurde ja tahtis temaga kui „täismehega“ rääkida. Seitse aastat olevat poisi nii asjalikuks kasvatanud, et nüüd vaja sammud vallakooli seada.

Kalju mudis kolme kivi enda taskus, otsides kõige lapikumat. Tekkiv krudin tekitas aga uusi tusamõtteid. Ta pidi ju ometi merele minema! Kaheksa lutsusilma tähendab kaheksat aastat merel ja võõrais sadamais, seiklusi ja torme. Vähemalt täna oli meri kaheksast aastast kõnelnud, homset ei tea keegi ette. Ennegi olid poisid vallakoolis käinud, kuid osad asjad suudavad ikka üllatada ja kusjuures mitte samamoodi, kui ahvena murdmine neeme pidi kodulahte.

Neeme tipus võtsid tol hetkel Vaike kalurid võrke välja, mehed kui õled õõtsusid tõmbamise rütmis. „Talvel tundusid neil kõigil kaugelt vaadates ühtmoodi karvased läki-läkid“, meenus Kaljule. Nende oma lootsik Meeri polnud Vaike kõrval midagi, pelgalt lahesopi kündmiseks kõlbulik.

Mõtteid vallakoolist ei õnnestunud ka järgmise lutsukiviga merepõhja visata. Tulevik oli tundmatu mõiste, kuid puidust pruuni vallakooli ja tüütu rehkendamise asemel terendasid seal erinevate maade rahatähed, mis toitsid tengelpunga kui tuul laevapurje. Ehkki üks asi oli siiski üsna kindel - naise kavatses ta igal juhul kosida, sellise, kes oskab kala soolata ja kelle hääl on lauluks, mitte kiunumiseks. Kui naine võtta, siis juba Mai. Kõige muuga oleks veel saanud oodata, ka mereleminekuga, aga naabri-Mai äravõtmisega oli suisa kiire. Juba praegu oli Kaljul raskusi Mai kinnipüüdmisega, sest tüdruk oli väle kui vesipüks. Mis paari aasta pärast veel saab?

Sellele tähtsale küsimusele ta mõelda ei jõudnudki, sest kümne meetri kaugusel poisist vihises kivi üle peegelsileda vee, lõikas kaks silma ja põrkas vastu veest välja ulatuvat kivinukki.
„Kaks aastat kodurannast? Ei, vana vetevaim, mul pole enam vaja merele julgust näidata, annan kõik sadamad noortele“ muigas vanaonu läbi valugrimassi ja jäi hetkeks veel viskeasendisse, sest „selg olevat soola täis“, nagu ta öelda tavatses.

„Oleks nüüd naisterahva karmid sõrmed seda sõtkumas kui tuhlisonki! Või mis minust enam mudida, aga naistega, poja, on üldse isesorti lood – kohtlevad sind kui siiakala, aga kui veel angerjas kätte juhtub! Ja ometi on siiakala targem kui angerjas, sest vaata, angerjal on nii pikk ja libe keha, et pool tarkust jookseb küljelt maha nagu kala peost,“ rääkis vanamees elutarkust poisile, kellele mereõhk lahtivajunud suu vahelt sisse puhus. „Seega seo naisuke kasvõi võrguga oma voodi külge, kui kodu peaksid jätma.“

Kalju sai aru, et vanaonu kaladest rääkides sügavat mõistukõnet kasutas ja arvas enese vanaonu mõistvat. Rumal ei saanud poiss juba sellepärast olla, et ta oli tarkade vanemate laps. Kui lood tõesti nii olid, ei olnud enam mahti oodata ja lõpuks ennast sirgu ajanud vestluskaaslane tuli jätta, kus seda ja teist.

Väike mehehakatis jooksis mööda sopast jalgrada kodu poole, taskutes kolksusid kaks ideaalset lutsukivi. Puujuured, mis vastikul kombel sarnanesid angerjatele, nendele libekaeltele, püüdsid kõikvõimalikel viisidel poissi takistada. Veidi enne väravat ta olekski peaaegu ninali mülkasse maandunud. Värav lendas heleda lauluga lahti ning Kalju jooksis äärepealt kasssile peale, astudes üle muru, ajades seejuures ümber katkise sangaga veeämbri ja ujutades üle vastkastetud pelargoonid. Lõpuks oli ta toas. Inerts lennutas poisi põlvili ja ülekohtune vallakool ning ahnelt varitsev poissmehepõli paiskusid poisi ette katkematus sõnade voolus süljepritsmetest märgadena.

Ema liigutas ühtlaselt midagi potis ja kuulas ainiti last. Lõpuks põlvitas ta Kalju ette põrandale, pani ühe käe poisi õlale ja ütles nii leebe häälega, mis emadel oma lastegi puhul harva ette tuleb:
„Sul on juba tõsised mured. Tule, istume, ma tegin siiauhhaad.“



Tagasi