Meremüha

Karin Viilup, 6A

                                                          

Uksest välja astudes seisin ma rõskes öös. Õhtune kaste kõdistas mu jalataldu, tillukesed veepiisad tippisid mu põsele ning soe tuuleõhk tõi minu kurgust kuuldavale vaikse naerukulina. Taevas olid peaaegu kõik tähed paista, isegi ka kõige pisemad neist. Tähtede joovastav sära pidi mind peaaegu pimestama. Seadsin end istuma vaikselt rabisevale murult, mis meenutas mulle meie vana pesumasina krigisevat ust.

Murult avanes mulle vaade otse sillerdavale merele. Majakast vilkus oranžikas tuli, mis pidi juhatama merel seilavatele laevadele teed. See vaatepilt pani mind vajuma mõtteisse. Tulin tagasi reaalsusse alles siis, kui tundsin, et mu tagumik oli märg. Seest käis läbi külmajudin ja mu varbad olid külmast krampis. Jooksin tulisjalu tuppa, vahetasin lillelise kleidi sooja villase öösärgi vastu ning ronisin kärmelt sulgpehme teki alla. Und ei tulnud kaua oodata.

Ärkasin hõrgutava lõhna peale, mis tuli otse köögist. Järgnesin sellele, kuni jõudsin avarasse kööki, kus mu ema Linda küpsetas pannkooke. Aitasin tal katta laua ja teha värsketest põldmarjadest moosi. Kutsusin ka teised pereliikmed sööma, venna Lauri, õe Laura ja isa Leemeti. Koogid olid imemaitsvad, piisavalt mahlased ning moos andis neile veel viimase lihvi. Kõik kiitsid ema tehtud hommikusööki ning selle peale oli ta nii meelitatud, et säras nagu kuuseehe.

Peale söömist viisin ma nõud veidi roostes kraanikaussi. Pesin kärmelt kui gepard taldriku ja kahvlid kuuma vee all puhtaks. Kristalse säraga nõud pistsin ma kuivatisse ja jooksin ruttu õue õega sulgpalli mängima. Palli õhku visates tundus see nii kerge ja elastne, nagu mul ei olekski midagi käes. Õrn tuuleke suunas selle täpselt üle vana sammaldunud kiviaia. Olime Lauraga päris nördinud, kuni ma lõpuks otsustasin sulgpalli otsima minna.

Tee peal korjasin mõne ilusa lille või noppisin paar pisikest muulukat. Möödusin suurtest ja tugevatest tammedest, vöödilistest kaskedest ning vabisevatest haabadest. Olin juba päris tükk aega kõmpinud, kuni kuulsin mingit vaikset toksimist. Vaatasin ringi, aga ei midagi. Mõne aja pärast kuulsin jälle seda sama salapärast tonksimist. Hakkasin juba vihaseks muutuma, kuid ma mõistsin lõpuks ,et see hääl tuleb otse minu pea kohalt. Piilusin hirmuga taevalaotusse, kui äkki märkasin hiiglasliku männi otsas pisikest, kuid väga värvikirevat rähni. Itsitasin vaikselt suure puu all oma rumaluse üle, et ma pole kohe aru saanud,et see oli kõigest üks süütu rähnipoiss ning hakkasin vaikselt edasi sammuma.

Olin võtnud juba sihi kodu poole, kui ma märkasin roosa sirelipõõsa all pisikest sulgpalli. Kiirendasin sammu ja tormasin nagu mõni tuulispask pallile järele, kuid mind pidurdas vana traataed, mis ei lasknud mul selleni jõuda. Vandusin ja märatsesin, aga ega see midagi paremaks ei muutnud. Lõpuks võtsin nõuks, et ma hüppan üle aia. Algul see tundus mulle mõtlematu ja tulutu tegu, kuid ma avastasin aias ühe madalama koha, kust ma saan väga ilusti üle hüpata . Võtsin kaugelt hoogu ja hopaaaaaaaaaaaaa..... . Lendasin üle aja nagu mõni graatsiline liblikas. Maandusin kahele jalale ja korjasin sulgpalli maast üles. Nüüd oli mul juba koduteed üsna kerge leida, kuna olin selle juba korra läbinud. Liikusin terve tee läbi hüpeldes.

Koju jõudes jooksis mu õde mulle vastu ja kallistas mind kogu jõust. Näitasin talle, et ma olin leidnud ka sulgpalli ning see tegi teda veel õnnelikumaks. Rääkisin Laurale päris pikalt oma seiklustest metsas. Küll me naersime ja kilkasime rõõmust, kuni oligi juba kell päris palju.

Mul oli õhtul veel suur kihk minna mere äärde ööbikute laulu ja meremüha kuulama. Hiilisin toast hoovi ning lippasin väravast välja. Tegin omale teed läbi lõhnavate kadakate ning lükkasin eemale ühe ämblikuvõrgu, mis läikis kuuvalguses nagu uhke kristall. Teeäärsete ööviiulite lõhn meenutas mulle seda lõhna, mis on meie saunas peale selle kütmist. Nägingi juba randa ning ruttasin sulghüpetega kiviklibusele pinnale. Istusin veel päikesepaistest soojale kivile. Meri loksus vaikselt vastu kallast ja kuuvalgus pani selle särama nagu tõelise pärli. Ööbikud laksutasid puude otsas ja rohutirtsud siristasid oma ilusat viit. See hetk oli niivõrd ilus, et ma polekski tahtnud sellest lahkuda. Vaikselt, vaikselt suikusin kaunis laintemühas unne. See oli parim päev minu elus.





Tagasi