Ravic

Liisa Saaremäel, 11C

                                                          

Noor Ludwig Fresenberg nägi kord
pilti Nike Samotherakest.
Tookord ei mõistnud ta, miks sellel kauneimal naisel puudub pea.
Hiljem hoolitses ta selle eest,
et veel enamatel inimestel puuduks pea.
Wladimir Wossek, Neuman ja veel keegi,
kelle nimi sündis hirmu kramplikust leidlikkusest –
nad kõik jooksid tüümianilõhna ja Schwarzwaldi niitude eest.
Hoidsid mõttes kirvest ühe pea kohal.
Minu elu algas aga Seine’i kaldal.
Minu nimi on Ravic.
Töötasin Pariisis illegaalselt arstina,
pigem konditislerist fatalistina.
Joan oli lirva,
kes kinkis mulle elu.
Ühel õhtul Louvre’is jalutades juhatas liblikas,
kergemeelsuse sümbol,
mind Nikeni ning tal oli pea. Joani oma.
Must vari minevikust tõi minuni tüümianilõhna
ning kättemaksuiha tõusis minus taas.
Surm tuli ja viis mu vaenlase
kuid võttis ka Joani. Karmavõlg.
Olin alati arvanud, et suren
calvadosist läbiimbununa räpasesse hotellituppa,
kuid vagunis Schwarzwaldi poole sõites
surusin meldaljoni suule.
Varsti karjatas tütarlaps, kellel ma Durant’i
valediagnoosi tõttu pool kõhukelmet ära lõikasin.


Tagasi