Ole ise

Laura Väli 12C

                                                            Gümnaasiumi vanuseastmes II koht.

Juba mitmendat korda oli koolisööklas ja -aulas tunda ärevat sagimist - valmistuti viimaseks kabaree-etenduseks. Igapäevasest söögikohast oli taaskord saanud lavatagune garderoob ja minipeeglitega meiginurk, kus lavastaarid said endale vallatuid lokke keerata või puudrit ninale tupsutada. Algamas oli 91. lennu viimane kabaree. Istusin mustal plastiktoolil ja sättisin kohmakalt endale sõbrannalt laenatud tarvikutega maski pähe maalima.

Vaadates enda lennukaaslasi, lähevad minu mõtted paratamatult eelnevale kahele aastale. Osa meist on selle lühikese aja jooksul end kehtestanud ja oma oskusi edukalt esitlenud, teine grupp on aga inimesi, kes on küllaltki tagasihoidlikud ning ei pea vajalikuks isegi oma seisukohti väljuhäälselt välja öelda. Klassikomplektid, kes kaks sügist tagasi kokku said ning oma esimesel ühtsel teekonnal lossihoovi kooliaasta avaaktusele sammusid, koosnevad seega väga erinevatestt inimestest.

Alguses paistsis mulle, kes ma lõpetasin põhikooli ainult koos nelja klassiõega, Saaremaa Ühisgümnaasium hirmutavalt suur kool. Nüüd tean, et tegin õige valiku, sest tunnen, et ka suurel koolil saab olla ühtekuuluvustunne. Alustades eespool mainitud esimesest septembrist ning kabareest ja lõpetades näiteks abiturientide võimalusega korraldada õpetajatepäev ja jõulupidu.

Suure kooli miinusteks arvasin olevat üksteise vähene tundmine. Õpilased õpivad üksteist selle kolme aasta jooksul vaid pealiskaudselt tundma ning klassijuhatajad ei tea enda klassi lastest eriti peale õppeedukuse, aktiivsuse ja puudumispõhjuste rohkem midagi. Sellega oli raske harjuda. Nüüdseks olen mõistnud, et taoline pealiskaudsus on vajalik, et noor inimene oskaks ise otsuseid teha ja pärast ka tagajärgede eest vastutada.

“Kolm! Kaks! Üks! Ja läks!” Nii algas etendus, mis jäi meile lennule viimaseks. Vähem kui kuu aja pärast esietendub õpetajate jõulupeol juba järgmine suurejooneline kabaree. Samuti on järjepidevate koolipäevadega. Käime kokkuvõtvalt kolm õppeaastat koolis, kuid juba ainuüksi liikudes klass ülesse poole, omandab alumine edasijõudnu sinu koha. Oleks oluline, et kolme kooliaasta jooksul oleks igaühel tahtmist teha midagi, mis eristuks hallist massist- kasvõi enda silme läbi, sest nagu ütleb afroameerika kentsakas vanasõna, et pole mõtet paluda lehma, et see sulle klaasi piima kallaks.


Tagasi